Hülgeõng
Hülgeõng on endisaegne hülgepüügil kasutatud õng, mis koosnes ridamisi asetsevast kolmest konksust, millest keskmine oli keeratud vastassuunda.[1]
Hülgeõngega püüti nii, et keskmine konks kinnitati hülgepoja turjale, kes lasti pika, hobusejõhvidest keerutatud nööri otsas vette.[1] Poega päästma tulnud emashüljes jäi aga kahe muu konksu külge kinni ja tõmmati veest välja.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 44.
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 28.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Ilmari Manninen. Die Sachkultur Estlands, I Band. Õpetatud Eesti Selts, Tartu, 1931, 77.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Hülgeõng Eesti Muuseumide Infosüsteemis
- Filmiaparaadiga hülgepüügil. DIGAR. Päevaleht, nr. 85, 27. märts 1938.
- Hülged rahvapärimuses. Eesti Loodus, nr 12, 2014, 8–13.
- Prangli saare hülgeküttimise traditsioonid. Maaleht, 16. veebruar 2011.