Gallovei lihaveis
Gallovei lihaveis (inglise keeles Galloway) on üks vanemaid ja puhtamaid veisetõuge. Tõug pärineb Edela-Šotimaalt, kuid on levinud üle kogu maailma. Tõug on nime saanud Galloway piirkonna järgi.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed teated tõu olemasolu kohta pärinevad ajast, mil roomlased okupeerisid Briti saared. Tõugu tunti juba 15. sajandil. Gallovei veiseid kasutati algul nii piima kui liha, hiljem ainult liha tootmiseks. Algselt oli põhiline värvus must, vähesel määral esines ka punaseid, kollakashalle ja pruune loomi. Uus-Meremaale eksporditud loomade edasiaretamisel tekkis geneetilise mutatsiooni tulemusena karvkattele lai valge triip. See tunnus oli dominantne ja kandus veistega kauplemise tulemusena kiiresti teistesse paikadesse. Triibuga veiseid üritati karjast eraldada, kuna nad ei vastanud tõustandardile. Gallovei tõugu pole teadaolevalt kunagi teiste tõugudega ristatud, kuid pole suudetud välja selgitada, kust on tulnud tõugu homosügootne nudipäisuse geen, kuna algselt olid loomad sarvilised. 1700. ja 1800. aastatest pärinevad kirjalikud allikad kirjeldavad juba nudisid gallovei veiseid. 1851. aastal hävis Edinburghi Highlandi Põllumajandusmuuseumi põlengus suur osa ajaloolisi materjale ja põlvnemisandmeid gallovei tõu kohta. Šotimaal moodustati Gallovei Karja Selts ja esimene tõuraamat ilmus 1862. aastal (täiendati 1878. aastal). Raamatus registreeriti sel ajal ainult musta värvi loomad. Esimene tõuraamat valge triibuga galloveidele ilmus Inglismaal 1921. aastal, kui nad tunnustati eraldi tõuna (triibuga gallovei – Belted Galloway Cattle). Eestisse toodi esimesed galloveid 2006. aastal.[2]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Algupärased gallovei lihaveised on väikest kuni keskmist kasvu. Triibuga galloveid on aga keskmise suurusega ja parema lihatüübiga. Pealiskarv on pikk, pehme ja laineline, aluskarv tihe. Kahekordne karvkate muudab loomad külmale ja niiskusele vastupidavaks. See asendab paksu seljarasvakihti, mida teised tõud sooja hoidmiseks vajavad. Vasikad on mahagonipruunid. Pea on lühike ja lai, kõrvad laiad ning kaetud pikkade karvadega. Kael on keskmise pikkusega, abaluud kõrgeleulatuvad, rind sügav ja täidlane. Lehmade keskmine kaal on 500 kg, täiskasvanutel pullidel kuni 800 kg, sünnimass 27–32 kg.[1][3][4]
Iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]
Lehmad on suurepäraste viljakustunnustega, pikaealised, kerge poegimise ja hea piimakusega. Galloveidel on tugev karjainstinkt. Kiskja- või muu ohu korral rünnatakse kogu karjaga, muidu on loomad rahulikud ja vastupidavad. Tõug sobib hästi ristamiseks. Galloveid on heade emaomadustega ja võivad poegida kuni 15-aastaseks saamiseni. Nad on sööda suhtes vähenõudlikud. See tõug on sobilik maheveisekasvatuse viljelemiseks.[3]
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Gallovei lihaveiseid kasvatatakse peamiselt liha saamise eesmärgil. Nende liha on väga hea kvaliteediga: marmorjas, õrn ja mahlakas. Galloveid pärinevad karmide ilmastikutingimustega aladelt ja on kohastunud talveperioode edukalt üle elama. Ilmade soojenedes heidavad nad talvekasuka maha.[4] Ilmastikukindluse tõttu kasutatakse tõugu üha rohkem maastikuhoolduses. Nad söövad teiste veisetõugudega võrreldes rohkem taimeliike ning sobivad ideaalselt paikadesse, kus leidub nii metsa kui ka mägisemaid alasid. Galloveide suur kehamass mõjub soodsalt puude levikule, kuna oma raskusega suruvad nad puuseemned maasse. Samuti loovad nad radasid tihedasse ja kõrgesse taimestikku.[5][6] Karjatamiseks sobivad nii püsirohumaad kui ka poollooduslikud kooslused. Lai sõrakuju tagab karjamaade säilimise ka niisketel aladel.[1]
Aretusmeetodid[muuda | muuda lähteteksti]
Puhasaretus[muuda | muuda lähteteksti]
Puhasaretuse eesmärk on gallovei tõugu parandada. Süstemaatilise valikuga püütakse säilitada teatuid tunnuseid läbi põlvkondade ning kasutatakse ainult parimaid isas- ja emasisendeid. Algsest aretuskarjast on alles ainult 75 looma.[4] Tõu säilitamiseks on vajalik puhtatõuliste karjade 25% osakaal kogu tõumassiivist.
Ristamine[muuda | muuda lähteteksti]
Ristamine on lihaveisekasvatuses laialdaselt kasutatav aretusvõte. Eesmärk on heteroosiefektist tingitud majandusliku kasumi saavutamine.
Ristamise puhul on kaks võimalust:
- uue tõu kujundamine – toodetakse oma karja tarbeks ammlehmi;
- lihaomaduste parandamine – kõik järglased realiseeritakse lihaks.
Ristamismeetodid on
- vältav ehk ümberkujundav ristamine – kasutatakse, kui on soov minna muult lihaveisetõult üle galloveide aretusele. Iga uue põlvkonna emasloomade paaritamiseks kasutatakse gallovei puhtatõulist pulli (parandajatõug), viiendat põlvkonda loetakse puhtatõuliseks. Ristandpullid tapetakse lihaks;
- kombineeritud ristamine – kasutatakse emasloomade tiinestamiseks teist tõugu lihapulli, et saada paremate lihaomadustega järglasi. Sellise ristamisega parandatakse veiste kasvukiirust ning tapa- ja lihaomadusi. See on eelistatud meetod, kui eesmärk on loomade realiseerimine lihaks. Ammlehmadeks jäetakse gallovei ristandid või tõupuhtad galloveid, kes on hea piimakusega. Ristamiseks kasutatakse suuremat paarituspulli.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Gallovei". galloway.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 29.11.2021. Vaadatud 13.01.2022.
- ↑ 2,0 2,1 "Gallovei (Ga) tõug" (PDF). etky.ee. Vaadatud 13.01.2022.
- ↑ 3,0 3,1 "Gallovei". Eesti Lihaveisekasvatajate Ühistu. Vaadatud 13.01.2022.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Original Belted Galloway Cattle". Slow Food Foundation for Biodiversity. Vaadatud 13.01.2022.
- ↑ "Green Galloways". The Galloway Cattle Society. Vaadatud 13.01.2022.
- ↑ "Cattle Breeds - Galloway". The Cattle Site. Vaadatud 13.01.2022.