Francis Galton

Allikas: Vikipeedia
Sir Francis Galton
Francis Galton 1850s.jpg
Sir Francis Galton
Sünniaeg 16. veebruar 1822
Sünnikoht Birmingham, Inglismaa
Surmaaeg 17. jaanuar 1911
Surmakoht Surrey, Inglismaa
Rahvus Inglane

Sir Francis Galton (16. veebruar 182217. jaanuar 1911) oli inglise viktoriaanlik psühholoog, polümaat, antropoloog, eugeenik, maadeavastaja, geograaf, leiutaja, meteoroloog, geneetik, psühhometrist ja statistik. Ta löödi rüütliks aastal 1909.

Galton kirjutas üle 340 raamatu ja teadusartikli. Tema mõtles välja korrelatsiooni mõiste statistikas ning populariseeris ka regresseerumist keskmise suunas. Ta oli esimene, kes kasutas statistilisi meetodeid uurimaks inimestevahelisi erinevusi ning intelligentsuse pärilikkust. Lisaks võttis ta kasutusele küsimustikud ning statistilised vaatlused, et koguda andmeid erinevate inimühiskondade kohta.

Galton oli üks eugeenika teerajajatest, olles ka antud termini looja.[1] Tema raamat Sünnipärane geenius (1869) oli esimene sotsiaalteaduslik katse uurida geniaalsust.[2]

Psühholoogias rajas Galton mitmeid uusi uuringuvaldkondi, muuhulgas näiteks vaimsete võimete mõõtmise ehk psühhomeetria, diferentsiaalpsühholoogia ja isiksuse leksikaalse hüpoteesi. Lisaks leiutas ta viisi sõrmejälgede klassifitseerimiseks. Samas uuris Galton teaduslikul viisil ka palvetamise tõhusust ning leidis kokkuvõtvalt, et need, kelle eest palvetati, ei olnud teistest pikema elueaga.[3]

Meteoroloogia valdkonnas arendas ta välja esimese ilmakaardi, postuleeris antitsüklonite teoooria ning koostas esmakordselt täieliku kogumi lühiajalistest ilmavaatlustest kogu Euroopa mastaabis.[4]

Galton oli teise inglise suurkuju, Charles Darwini pool-nõbu.

Uuendused statistikas ja psühholoogias[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leksikaalne hüpotees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galton oli esimene, kes dokumenteeris nähtust, mida tänapäeval tuntakse leksikaalse hüpoteesi nime all.[5] Hüpotees seisneb selles, et inimeste jaoks kõige olulisemad iseloomuomadused sulanduvad alati lõpuks kasutatavasse keelde. Seega on võimalik keelt analüüsides jõuda ka inimeste iseloomujoonte põhjaliku taksonoomiani.

Küsimustikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galton tegeles palju inimeste subjektiivsete tajuelamuste kogumisega. Et selletoalisi andmeid paremini talletada, arendas ta küsimustike kasutamist.[6]

Dispersioon ja standardhälve[muuda | redigeeri lähteteksti]

Statistikas on eeldatud, et erinevad mõõtmised varieeruvad. Mõõdetaval tunnusel on mingi keskväärtus ning teatav hajuvus ümber selle väärtuse, ehk hajuvus (dispersioon). Galton tuletas mõõdiku, millega kvantifitseerida normaalset hajuvust ning nimetas selle standardhälbeks.[7]

1906. aastal külastas Galton üht laata, kus tema tähelepanu käitis härja kaalu arvamise võistlus. Ligi 800 inimest tegid kirjalikult oma pakkumise, kuid keegi ei arvanud ära õiget kaalu, milleks oli 543,4 kilogrammi. Galton eeldas, et inimesed pakuvad härja kaaluks kas rohkem või vähem ning rahva hääl selgub kõikide pakkumiste keskmistamisest.[8]. Pakkumiste aritmeetiline keskmine oli 543 kilogrammi.[9][10]

Korrelatsioon ja regressioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galtoni korrelatsioonidiagramm aastast 1875

Aastal 1846 arendas prantsuse füüsik Auguste Bravais (1811–1863) välja esimese korrelatsioonikoefitsiendi.[11] Galton jõudis iseseisvalt samadele järeldustele 1888. [12] Galton võttis esimesena kasutusele regressioonijoone ning selgitas esimesena levinud nähtust, kuidas vaatlustulemused regresseeruvad valimi keskmise suunas. Tema kinnistas korrelatsioonikoefitsiendi tähistamiseks sümboli r kasutamise.[6]

Tajuteooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galton pakkus välja varajase teooria kuulmisulatusest ning kogus oma Antropomeetrilise Laboratooriumi vahendusel üldsuselt suures koguses vaatlusandmeid.[13]

Differentsiaalpsühholoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galtoni formuleeris oma uuringute tulemusena esimesed vaimsed testid. Ta soovis mõõta inimesi igal võimalikul moel, kaasaarvatud nende reaktsiooniaega ja võimet eristada sensoorseid signaale. Galton arvas, et sensoorsed võimed on seotud intellektuaalse võimekusega.[14]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Francis Galton, Inquiries Into Human Faculty and Its Development (London, England: Macmillan and Co., 1883), pp. 24–25.
  2. Galton, F. (1869). Hereditary Genius. London: Macmillan.
  3. Xavier (1911-01-17). "Francis Galton : Statistical Inquiries into the Efficacy of Prayer, written in 1872; with notes on his other work". Abelard.org. Vaadatud 2013-04-22. 
  4. Francis Galton (1822–1911) – from Eric Weisstein's World of Scientific Biography
  5. Caprara, G. V., & Cervone, D. (2000). Personality: Determinants, Dynamics, and Potentials. New York: Cambridge University Press. p. 68. ISBN 0-521-58310-1. 
  6. 6,0 6,1 Clauser, Brian E. (2007). The Life and Labors of Francis Galton: A review of Four Recent Books About the Father of Behavioral Statistics. 32(4), p. 440-444.
  7. Chad Denby. "Science Timeline". Science Timeline. Vaadatud 2013-04-22. 
  8. Galton, F., "Vox Populi", Nature, March 7, 1907, accessed 2012-07-25
  9. adamsmithlives.blogs.com posting
  10. Schell, Barbara A Boyt (2007). Clinical And Professional Reasoning In Occupational Therapy. Lippincott Williams & Wilkins. p. 372. ISBN 0-7817-5914-5. 
  11. Bravais A. (1846) "Analyse mathématique sur les probabilités des erreurs de situation d’un point" (Mathematical analysis of the probabilities of errors in a point's location), Mémoires presents par divers savants à l’Académie des Sciences de l’Institut de France. Sciences Mathématiques et Physiques, 9 : 255–332.
  12. Francis Galton (1888) "Co-relations and their measurement, chiefly from anthropometric data," Proceedings of the Royal Society of London, 45 : 135–145.
  13. Gillham, Nicholas Wright (2001). A Life of Sir Francis Galton: From African Exploration to the Birth of Eugenics, Oxford University Press. ISBN 0-19-514365-5.
  14. Jensen, Arthur R. (aprill 2002). "GALTON’S LEGACY TO RESEARCH ON INTELLIGENCE". Journal of Biosocial Science. 34 (2): 145–172.