Euroopa Aatomienergiaühendus

Allikas: Vikipeedia
Praegused Euratomi liikmesriigid (ala ühtib Euroopa Liiduga).

Euroopa Aatomienergiaühendus (ehk Euratom) on 1958. aastal asutatud rahvusvaheline organisatsioon. Euratomi asutamislepingu[1] üldiseks eesmärgiks oli aidata kaasa Euroopa tuumatööstuste loomisele ja arendamisele, et kõik liikmesriigid saaksid kasu aatomienergia arengust, ja tagada varustuskindlus.[2] Lisaks tuumaenergia liikmesriikide vahel jagamisele oli võimalik ka üle jääva energia müümine riikidele, kes ei ole Euroopa Liidu liikmed.

Õiguslikult seisab Euratom Euroopa Liidust eraldi, kuid neil on ühised liikmesmaad ja ühendust administreerivad Euroopa Liidu institutsioonid. Ühenduse ametlikeks töökeelteks on Euroopa Liidu ametlikud keeled ja ühenduse keskus on Brüsselis.

Praegu on ühingu peamine fookus rahvusvahelise fusioonireaktori ITER ehitamisel. Tegemist on rahvusvahelise tuumasünteesialase uurimis- ja ehitusprojektiga, mille raames ehitatakse Prantsusmaal maailma suurimat eksperimentaalset termotuumasünteesi reaktorit.[2] ITER'i projekti finantseeritakse seitsmenda teadusuuringute raamprogrammi (FP7) raames. Lisaks sätestab Euratom ka mehhanismi, mille abil kindlustada laenude andmist Euroopa Liidus toimuvate tuumaprojektide rahastamiseks.

Euroopa Aatomienergiaühendus loodi 1957. aasta 25. märtsil sõlmitud Euratomi lepinguga (samal ajal loodi ka Euroopa Majandusühendus). Aastal 1967 võtsid Euratomi töö juhtimise üle majandusühenduse institutsioonid. Kuigi teisi ühendusi liideti aastatel 1993 ja 2009, on tuumaprogramm säilitanud juriidilise eraldiseisvuse Euroopa Liidust.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Parlamendi assamble tegi algselt ettepaneku suurendada Euroopa Söe- ja Teraseühenduse volitusi nii, et need kataksid ka teisi energiaallikaid. Kuid ühenduse arhitekt ja president Jean Monnet soovis eraldi tuumaenergiaga tegelevat ühendust. Tuumaenergia kasutamise väljavaadete uurimise etteotsa määrati Louis Armand ning oma raportis järeldas Armand, et tarvis on täiendavat tuumaenergia arendamist, et täita tühimikku, mille olid tekitanud end ammendanud söe leiukohad ja et vähendada sõltuvust naftatootjatest. Kuigi Beneluximaad ja Saksamaa olid innukad üldise ühisturu loomise toetajad, seisis Prantsusmaa sellele plaanile vastu ning ka Jean Monnet arvas, et tegemist on liiga suure ja keeruka ülesandega. Lõpuks pani Monnet mõlema leeri lepitamiseks ette eraldi tuumaenergia- ja majandusühenduste loomise.[3]

1956. aastal toimunud ühisturu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse teemaline valitsustevaheline konverents pani paika uute lepingute põhialused. Euratom pidi hakkama edendama koostööd tollal väga populaarsel tuumaalal ning jagama koos Euroopa Majandusühendusega Euroopa Söe- ja Teraseühenduse assambleed ja kohtuasutust, kuid mitte selle täidesaatvat võimu. Lisaks sai Euratom lepingutega oma nõukogu ja komisjoni, kus oli vähem osapooli kui Euroopa Söe- ja Teraseühenduses. Sama ühenduse liikmesriigid allkirjastasid Rooma lepingud (Euratomi leping ja Euroopa Majandusühenduse leping) 1957. aasta 25. märtsil ning lepingud jõustusid järgneva aasta 1. jaanuaril.[4][5][6]

Vahendite kokku hoidmiseks ühendati Rooma lepingutega loodud eraldi täidesaatvad võimud aastal 1965. Euroopa Majandusühenduse institutsioonid võtsid üle vastutuse nii Euroopa Majandusühenduse kui Euratomi juhtimise eest ning olgugi, et juriidiliselt olid olemas eraldi ühendused, tunti sealt alates kõiki kolme ühendust ühisnimetusega Euroopa Ühendused (hõlmas ka Euroopa Söe- ja Teraseühendust). 1993. aasta Maastrichti lepinguga loodi Euroopa Liit, mis "neelas" Euroopa Ühendused uue liidu Euroopa Ühenduse sambasse, kuid Euratom säilitas siiski oma eraldiseisvuse.

Euroopa põhiseaduse leping pidi ühendama kõik eelnevad lepingud ning suurendama nende demokraatlikku vastutust, kuid sellest lepingust loobuti. Erinevalt teistest lepingutest ei ole Euratomi lepingusse parandusi tehtud, nii et Euroopa Parlamendil on selle üle väga vähe õiguseid. Sellesse ei tehtud parandusi samal põhjusel, miks põhiseadus jättis selle muust Euroopa Liidust eraldi: tuumaenergia vastased arvamused Euroopa valijaskonnas, mis võinuksid pöörata valijaid lepingu vastu.[7][8][9] Seetõttu on Euratomi leping jätkuvalt jõus.

Saavutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa Liidu seaduste ajaloos kujutab Euratomi lepingu artikkel 37 endast teedrajavat õigusakti. Seda seetõttu, et artikkel seob piiriüleseid kohustusi keskkonnamõjude ja inimeste kaitse austamisega.[10]

Presidendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viieliikmelist komisjoni juhtis ajal, mil ühendus oli iseseisva juhtimise all, vaid kolm presidenti (kõik Prantsusmaalt):

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]