Ethics and Language

"Ethics and Language" ("Eetika keel") on Charles Stevensoni filosoofiline teos. Selle 1. trükk ilmus 1944 Yale University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

I Üksmeele ja lahkarvamuse liigid

1

Raamatu eesmärk on selgitada eetikaterminite "hea", "õige", "õiglane", "peaks" tähendust ning iseloomustada üldisi meetodeid, kuidas eetikaotsustusi saab tõestada või toetada. See on normatiivse eetika (hindava eetikaga) samas suhtes nagu mõisteanalüüs ja teaduslik meetod teadustega. Siit ei ole oodata järeldusi selle kohta, milline käitumine on õige või väär. Niisuguse uurimise eesmärk on kaudne: see võimaldab tegelda teaduse või eetika ülesannetega selgema peaga ja säästlikumate uurimisharjumustega. Teadlaste ja eetikute tegevust tuleb hoolega silmas pidada, et analüüs ei jääks tühjusesse, kuid analüütik ei pea nende tegevuses ise osalema. Eetika puhul võib niisugune osalus rikkuda analüüsi erapooletust. Seetõttu jäävad normatiivse eetika küsimused siin vastamata.

2

Osutub, et tähtis on küsida, mis on eetilise üksmeele ja lahkarvamuse loomus. Kas see on samalaadne nagu loodusteadustes? Vastus võimaldaks aru saada, mis asi on normatiivne probleem; siis me teaksime, mis laadi probleemi artikuleerumist ning argumente ja uurimist võimaldavust meil tuleb seletada. See ei puuduta küll otseselt niisuguseid normatiivseid probleeme, mida arutatakse endamisi ning mille puhul on tegemist ainult ebakindluse ja kasvava veendumusega, kuid osutub, et kaudselt siiski. Vahepeal on ka mugav tegelda isikutevaheliste probleemidega, mille puhul terminite ja meetodite kasutamine on paremini jälgitav.

Lihtsuse mõttes räägime eksplitsiitselt ainult lahkarvamustest. On kahesuguseid lahkarvamusi. Esimeste puhul on vastasseis peamiselt uskumuste (eetilisi veendumusi me nende hulka praegu ei arva) pinnal. Sel juhul usub üks mingit propositsiooni, teine selle eitust, ja kumbki püüab oma vaadet tõendada või seda uue info valguses revideerida. Nimetame seda lahkarvamuseks uskumuses. Teisel juhul puudutab vastasseis hoiakuid (eesmärke, püüdlusi, soove, eelistusi jne). (Ralph Barton Berry (General Theory of Value) nimetab umbes samu asju huvideks.) Näiteks lahkarvamus selles, millisesse restorani minna, tuleb erinevatest eelistustest ja laheneb ühise soovina. Nimetame sellist lahkarvamust lahkarvamuseks hoiakus. (See ei välista peidetud lahkarvamust uskumuses.) Sel juhul on inimestel vastandliku hoiakud mingi asja suhtes ja vähemalt ühel on motiiv teise hoiakut muuta või kahtluse alla seada. See ei tähenda, et ta ei võiks olla valmis muutma oma hoiakut selle valguses, mida teine võib-olla ütleb. Lahkarvamus hoiakus ei pea viima kohtusse, vaid võib ka ajendada vastastikust mõju, mida mõlemad peavad kasulikuks. Esimest tüüpi lahkarvamus puudutab seda, kuidas asju tõeselt kirjeldada ja seletada, teine seda, kuidas neid soosida või mitte soosida ning kuidas inimesed peaksid neid kujundama.

Mugav on kasutada sõna "üksmeel" "lahkarvamusega" kontraarsena, mitte kontradiktoorsena: on võimalik ka vastastikune otsustamatus või erimeelsus ilma piisava motiivita uskumusi või hoiakuid ühesugusteks muuta.

Lahkarvamustele keskendumist õigustab ka see, et eetikaarutelu meetodeid kasutatakse lahkarvamuste puhul eksplitsiitsemalt.

Ei ole nii, et igas vaidluses on ainult ühte tüüpi lahkarvamus. Hoiakud mõjutavad sageli uskumusi, mitte ainult soovmõtlemist tekitades, vaid ka ajendades uskumusi selle kohta, kuidas soovitavat saavutada. Ka uskumused võivad mõjutada hoiakuid: hoiak millegi suhtes võib muutuda, kui muutub uskumus selle loomuse kohta. Seetõttu on ka eri tüüpi lahkarvamuste vahel tihe seos. Lahkarvamus hoiakus võib põhineda lahkarvamusel uskumuses ning kaduda koos viimasega. Sel puhul pole siiski õige öelda, et lahkarvamus hoiakus oli ainult näiline, sest see ju oli tegelikult olemas. Mugav on jätta jutt näilisest lahkarvamusest juhtudeks, kus on tegu ütluste vääritimõistmisega.

Loogilist seost lahkarvamuse vahel uskumuses ja lahkarvamuse vahel hoiakus ei ole, nende olemasolu on teineteisest sõltumatu.

Kas uskumuste ja hoiakute vahel on ikka selge piir? Vananenud koolkonna järgi on uskumused vaimufotod, erilise tunnetusvõime saadus, hoiakud on hoopis teise võime tungid või jõud. Seda eristust saab säilitada palju legitiimsemalt. Võib näiteks aktsepteerida väidet, et nii uskumusi kui ka hoiakuid tuleb vähemalt osaliselt analüüsida viitega tegevusdispositsioonidele. See ei tähenda, nagu uskumused ja hoiakud oleksid sama asi, kuigi nad on sarnasemad, kui vanemad psühholoogid arvasid. Kuigi raske on täpselt öelda, milles see erinevus seisneb, peame praktilistel põhjustel seda vahet kogu aeg tegema. Näiteks kui hea maletaja mängib algaja vastu väga nõrgana tunduva avangu, siis saab küsida, kas ta usub, et see on hea avang, või ta ei taha head avangut teha. Kuigi on oht uskumust ja hoiakut hüpostaseerida, siis ei tule mitte sellest eristusest loobuda, vaid mõista olukorra kogu keerukust.