Ele Kõlar

Allikas: Vikipeedia

Ele Kõlar (sündinud 6. veebruaril 1951 Tallinnas) on eesti laulja.[1]

Artistitöö[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19661967 laulis ta ansamblis Ritsikad,[1] seejärel õe Kaja Kõlari 1971. aastal asutatud ansamblis Veenus[2]. 1970. aastate alguses laulis ta koos õega ka ansamblis Andromeeda ning Ele eraldi veel ansamblis Vana Toomas.[3] Seejärel laulis ta duetis Kaja Kõlariga (Ele ja Kaja Kõlar).[1] Duett esines aastatel 19821984 soojendusesinejatena ja taustalauljatena Jaak Joala saateansamblis Radar, kellega käidi kontserdiringreisidel Nõukogude Liidu liiduvabariikides ja välismaal. [2] Lisaks esinesid õed rahvalikus ansamblis Peiar. 1980. aastatel oli duett Ele ja Kaja Kõlar tuntud esineja Tallinna varieteedes.

Dueti tuntumad laulud on "Tulen saarelt", "Väike baar", "Olen unustanud kõik", "Soovide maa - see on muusika", "ÜKs väike rõõm", "Elevanditants" jt.

Pärast õde Kaja surma 1994. aastal ei ole Ele Kõlar enam lauljana üles astunud, välja arvatud esinemine Popkooripeol 2013, millel kõlas laul "Tulen saarelt".[3]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ele Kõlari isa, Erich Kõlar oli Venemaale küüditatud aastatel 1951.–1957. Tema ema, Leelo Kõlar järgnes talle koos Elega 1953. aastal.[3] Ele Kõlari emapoolne vanaisa oli Riho Päts ja vanaema Made Päts-Jakobson.

Kaja Kõlar oli tema õde, Paap Kõlar on tema vend. Pärast vanemate lahkuminekut said nad endale kaks poolvenda: isa, dirigent Erich Kõlari peres sündis Margo Kõlar, ema, pianist Leelo Kõlari uues peres sündis poeg Mikk Targo.[1][2]

Ele Kõlaril on kaks last, poeg Erno Kaasik ja tütar Sandra Sersant.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti muusika biograafiline leksikon. 1. köide: A–M. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007, lk. 356.
  2. 2,0 2,1 2,2 Verni Leivak. "Me naeratasime, näis, et meil ei olnud midagi viga. Kaja oli vapper." Õhtuleht, 19. veebruar 2003.
  3. 3,0 3,1 3,2 Endine lauljatar Ele Kõlar on optimist kriisi kiuste.
  4. Ele Kõlar: Elan praegu rõõmsalt läbi teist noorust. Õhtuleht, 10. veebruar 2006.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]