Eerik Jaanvärk

Eerik Jaanvärk (kuni 1936 Erich Jaanverk; 11. november 1893 Tallinn – 6. mai 1967 Tartu) oli eesti pedagoogikateadlane ja haridustegelane.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1912. aastal Tallinna Nikolai Gümnaasiumi. Aastatel 1912–1918 õppis Moskva ülikoolis filosoofiat ja pedagoogikat, täiendas ennast Berliini ülikoolis psühholoogia alal (1923) ning lõpetas 1935. aastal Tartu ülikooli ka germaani filoloogia erialal. E. Jaanvärk kuulus 1936. aastast üliõpilasseltsi Raimla.

Töötas aastaid Tartu Õpetajate Seminaris, kus oli ühtlasi ka direktori asetäitja (1920–1937). Ta oli Tartu Ülikooli didaktilis-metoodilise seminari juht (1933–1937), 1937. aastast Läänemaa koolide inspektor, koolinõunik, 1947. aastast vanemõpetaja ja asedirektor Tartu õpetajate instituudis ning vanemõpetaja Tartu Ülikoolis.

Püsiva osa E. Jaanvärgi elutööst moodustavad õpikud ja metoodilis-pedagoogiline uurimistöö peamiselt saksa, vene ja teiste võõrkeelte alal. Talle kuulus Tartus kirjastus Kool (1926–1940), mis oli spetsialiseerunud õpikute ja õppematerjalide väljaandmisele eri keeltes.

Jaanvärk oli üks Eesti Psühholoogia Seltsi loojatest 1960. aastatel ning selle vastutav sekretär.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

E. Mitt, E. Jaanvärk "Deutches Lesebuch" 1.-6. Kirjastus Kool 1923 (ja mitu kordustrükki)
E. Jaanvärk "Wissenschaftliche und philosophische Prosa". Kirjastus Kool 1932.
E. Jaanvärk (koostaja) "Psühholoogia ja kaasaeg". Kirjastus Valgus 1968.