Doping Ida-Saksamaal

Doping Ida-Saksamaal oli sportlaste riiklikult korraldatud sunniviisiline allutamine Saksa Demokraatlikus Vabariigis (SDV) farmakoloogilistele toimeainetele aastatel 1974–1989. Dopingusüsteem paljastati pärast Berliini müüri langemist.

Saksa Demokraatliku Vabariigi kommunistlik valitsus viis oma tippsportlaste seas läbi sportlikku sooritusvõimekust parandavate ravimite sunniviisilise manustamise ja levitamise programmi. Alguses kasutati selleks testosterooni, hiljem peamiselt anaboolseid steroide. Selline tegevus vältas aastakümneid. Programmi eesmärk oli tõsta riigi mainet ja prestiiži medalite võitmisega rahvusvahelistel võistlustel, näiteks olümpiamängudel.

Ida-Saksamaa dopingusüsteem sai alguse 1960. aastatel. Süsteem oli äärmiselt formaliseeritud ja põhines suuresti salajasuse põhimõttel. Sooritusvõimekust silmas pidades võiks süsteemi hinnata edukaks: Ida-Saksamaa sportlased kuulusid tippu ja riik vapustas oma spordieduga. Kuid dopingusüsteem mõjus järk-järgult paljude sportlaste tervisele.

Pärast Berliini müüri ehitamist soovis Ida-Saksamaa diktatuur pälvida rahvusvahelist tunnustust. Sport oli üks võimalikke vahendeid valitsusele selle saavutamiseks. Manfred Ewald, kellest sai 1961. aastal spordiminister, algatas dopingusüsteemi. Esimene ja suurem valitsuse poolt Ida-Saksamaa spordi valdkonnas vastu võetud reform oli tippsooritusvõimekust puudutav direktiiv, nn Leistungssportbeschluss 1969. aastal. Reformi eesmärk oli spordialade jagamine kahte põhikategooriasse, vastavalt Sport 1 ja Sport 2. Sport 1-ga tembeldatud spordialasid toetas ja arendas riik. Põhjus oli selles, et niisugustel spordialadel nagu ujumine, sõudmine ja kergejõustik oli olümpiahiilguse potentsiaali. Sport 2-ks tembeldatud spordialad ei pakkunud riigile erilist huvi. Tõepoolest, sellisel spordialal nagu karate polnud võimalik olümpiamängudel silma paista. Paljud spordialad kannatasid selle direktiivi läbi, kuna Sport 1 rahastamiseks võeti mujalt ressursse ära.

SDV-s tehti tohutuid jõupingutusi spordiannete välja selgitamiseks. Enamik lapsi võis võistelda noorte spordikeskustes ja saada valitsuse poolt välja valitud, mis tagas parimad väljavaated intensiivsetele olümpiatreeningutele pääsemiseks. Neilt lastelt oodati suuri võite ja riik oli nõus selle tagamiseks kasutama kõiki enda käsutuses olevaid vahendeid. Meditsiini ja teaduse areng tähendas, et profisportlaste treenimiskeskustes sai kulisside taga tavaliseks steroidide, amfetamiinide, inimese kasvuhormoonide ja vere tugevdamise kasutamine. Spordiselts Dynamo eristus eriti endise Ida-Saksamaa dopingukeskusena.