Donja Kamenica Püha Jumalaema kirik

Allikas: Vikipeedia
Vaade Jumalaema kirikule edelast
Vaade kirdest

Püha Jumalaema kirik (serbia keeles Црква Свeте Богородице / Crkva Svete Bogorodice; bulgaaria keeles Църква „Света Богородица“, Tsarkva „Sveta Bogoroditsa“) on keskaegne õigeusu kirik Donja Kamenica külas Knjaževaci vallas Zaječari ringkonnas Ida-Serbias. Kirik arvatakse olevat ehitatud 14. sajandil, mil piirkond oli osa Teise Bulgaaria tsaaririigi Vidini apanaažist.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik asub 15 kilomeetri kaugusel Knjaževacist kagus, Trgoviški Timoki jõe paremal kaldal[1]. Ehitis on monumentaalse vormiga, ent mõõtudelt väike (umbes 7,80 × 6,50 meetrit). Ehitusmaterjaliks on peitliga töödeldud kiviplokid, mis on ühendatud lubimördiga. Kivikihtide vahele on lisatud tellisteridu, mis on nii ehitise struktuuri tasakaalustava kui ka dekoratiivse eesmärgiga, eriti torniosas, kus telliseladu on kõige keerukam.

Hoone on tähelepanuväärne eelkõige oma eripärase arhitektuuri tõttu, mille üks osa on kirikuruumist lääne pool asuv kõrge narteks kahe külgneva teravatipulise torniga. Keskaegse Bulgaaria arhitektuurile ebatüüpilise ehitise puhul on oletatud Ungari või Transilvaania mõjusid.

Kiriku siseruum on rikkalikult kaunistatud freskodega, mille hulgas on üksteist kujutist ajaloolistest isikutest. Üks neist portreedest, teksti järgi despoot, on arvatud olevat Bulgaaria tsaari Mihael III Šišmani samanimeline poeg või kaasvalitseja Mihael Asen IV poeg, varasemate oletuste kohaselt ka Serbia aadlik Mihailo Anđelović või Mihael III ise. Lisaks portreedele on seintel kanoonilised usulise sisuga seinamaalingud, mis stiili järgi on dateeritud 14.–15. sajandisse. Kõige esileküündivamad oma kunstiliselt tasemelt on püha õhtusöömaaega kujutav stseen, samuti Kristuse sündimine, Jumalaema rõõmukuulutamine ja Kristuse taganutmine. Haruldane on kahe vastastikku seisva sõdurpühaku, Teodor Teroni ja Teodor Stratelatese kujutis, samuti terviklik tsükkel Balkani Paraskeva elust.[2]

Kirik taastati 1958. aastal ja kuulub alates 1982. aastast Serbia kultuurimälestisena riikliku kaitse alla.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]