Digilõhe

Allikas: Vikipeedia

Digilõhe on infoühiskonnas tekkinud erinevus ühelt poolt internetile vaba ligipääsuga ning selle võimalusi kasutada oskavate ning teiselt poolt internetile halvasti või üldse mitte ligipääsevate ja selle võimalusi mitte valdavate inimeste vahel.[1] Laiemas plaanis on digilõhe osa infokihistumisest, mis eristab ühiskonnagruppe nende infooskuste ja infole ligipääsu alusel.[2]

Ehkki digilõhe on arengumaades suurem kui arenenud tööstusriikides, on see oluline kõikjal, sealhulgas Eestis.[3] Kuna üha enam nii erasektori kui ka riigi ja omavalitsuste teenuseid liigub internetti, tekib aina sagedamini olukordi, kus arvutivõõrastel ja internetile ligipääsuta inimestel on paljusid üldlevinuks peetud teenuseid tegelikult raske kasutada.[2]

Digilõhe tõttu kannatavad eelkõige vanemad ja madalama sissetulekuga inimesed, kuid mitte üksnes nemad. Suures osas on digilõhe põhjus hariduslik: koolis arvutiga tutvunud põlvkonnas on digilõhe oluliselt väiksem probleem, samuti aitab internetis hakkama saada parem inglise keele oskus.[2][4] Vanuse ja hariduse erinevusest tuleneb ka lõhe õpilaste ja õpetajate internetioskuste vahel[5].

Ajakirjanduse hinnangul oli Eestis 2012. aasta lõpul internetita 290 000 inimest, samas on see hinnang vaid ligikaudne[3]. 2009. aasta mais firma GfK korraldatud küsitluse kohaselt kasutas Eestis 70% inimestest internetti[6].

Eestis võib digilõhe üheks näiteks tuua elektrituru avanemisega seotud protsessid 2012.-2013. aastal. Elektrimüüjad on asetanud klienditeeninduses ja teavituses põhirõhu internetile, seetõttu on aga internetita inimestel olnud raskusi küllaldase korrektse info saamisega, et langetada elektrimüüja valikul informeeritud otsus.[7]

Digilõhe kahandamisega on Eestis tegelnud projekt Vaata Maailma, mille raames korraldati kogu Eestis arvutikoolitusi, samuti on kõikjal üle Eesti rajatud tasuta avalikke internetipunkte (AIP). Selliste projektide toel on olukord ka paranenud. Nii kasutas 2002. aasta kevadel Emori andmeil uuringule eelnenud kuue kuu jooksul 50-aastastest ja vanematest inimestest internetti vaid 11% (kogu elanikkonnast vanuses 15-74 aastat seevastu 39%), 2004. aasta suvel kasutab 6-74-aastastest eestimaalastest Internetti juba 52% (621 000 inimest).[1] Digilõhe ületamisel loodetakse abi ka kiire ja odava internetiühenduse levikust[8].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Tõnu Vare "Digilõhe teisel poolel on vanemaealised" Arvutimaailm, 19. jaanuar 2005 (vaadatud 14. detsembril 2012)
  2. 2,0 2,1 2,2 Pille Vengerfeldt "Digitaalsest lõhest” infokihistumiseni - —uurimistemaatikat kaardistades" Arvutimaailm, 25. september 2002 (vaadatud 14. detsembril 2012)
  3. 3,0 3,1 Sven Randlaid "Eksperdid: digilõhe on Eestis aasta-aastalt vähenenud" ERR, 12.12.2012 (vaadatud 14. detsembril 2012)
  4. Tõnu Vare "Digilõhe kihistab meid" Arvutimaailm, 16. detsember 2002
  5. Anto Veldre "Digilõhe õpilaste ja õpetajate vahel" eKool, 11/01/2009 (vaadatud 14. detsembril 2012)
  6. "Digilõhe ületamine" Virumaa Teataja, 23.07.2009 (vaadatud 14. detsembril 2012)
  7. Rein Sikk "Internetita ajakirjaniku kurb seiklus elektripakettide rägastikus" EPL, 15. november 2012 (vaadatud 14. detsembril 2012)
  8. "Kiire, odav Internet kaotab digilõhe " ERR, 11.08.2009 (vaadatud 14. detsembril 2012)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]