Derg

	Ajutine Sõjaväe Haldusnõukogu የኅብረተሰብአዊት ኢትዮጵያ ጊዜያዊ ወታደራዊ መንግሥት 1974–1987
	Lipp Vapp
Valitsusvorm	Marksistlik-leninistlik üheparteiline ajutine sõjaväehunta
President	Aman Andom ; (1974) ; Mengistu Haile Mariam ; (1974) ; Tafari Benti ; (1974–1977) ; Mengistu Haile Mariam ; (1977–1987)
Pealinn	Addis Abeba
Religioon	Riigiateism
Pindala	1 221 900 km²
Rahvaarv	46 706 229 (1987)
Riigikeeled	Amhara
Rahaühik	Birr
Hümn	"ኢትዮጵያ, ኢትዮጵያ, ኢትዮጵያ ቅደሚ" ; "Ītyoṗya, Ītyoṗya, Ītyoṗya, qidä mī" ; ("Etioopia, Etioopia, Etioopia, ole esimene");
Rahvusvaheline; suunakood	+251
Etioopia Keisririik	Etioopia Rahvademokraatlik Vabariik

Derg (amhara keeles ደርግ, otsetõlkes nõukogu; ka Dergue, ametlikult Ajutine Sõjaväe Haldusnõukogu, algselt Relvajõudude, Politsei ja Territoriaalarmee Koordineerimisnõukogu) oli tänapäeva Etioopia ja Eritrea aladel aastatel 1974–1987 võimul olnud sõjaväehunta.^[2]^[3] Aastatel 1987–1991 oli hunta endiselt võimul, kuid vormiliselt tsiviilkujul.

Dergi asutasid 1974. aasta juunis Etioopia sõjaväe ja politsei ohvitserid, selle esimeseks esimeheks sai Mengistu Haile Mariam. Septembris 1974 kukutas Derg pärast mitu päeva kestnud rahvameeleavaldusi Etioopia Keisririigi viimase keisri Haile Selassie I valitsuse ning kolm päeva hiljem nimetati ennast Ajutiseks Sõjaväe Haldusnõukoguks. Järgmise aasta märtsis lõpetas Derg Etioopia monarhia ning kehtestas üheparteisüsteemi. Eesmärkideks võeti feodalismi kaotamine, kirjaoskuse suurendamine, varade riigistamine ja maade ümberjagamine, sealhulgas Etioopia mägismaa elanike ümberasustamine. Aastal 1977 laskis Derg käiku punase terrori kampaania, millega kõrvaldati dissidente, kümneid tuhandeid mõisteti kohtuta vangi ja surma.

Kaheksakümnendate keskpaigaks vaevasid riiki mitmed probleemid, nagu põud, majandusraskused ja sõltuvus välisabist. Riik ei olnud veel Ogadeni sõjast toibunud ning 1983–1985 oli Etioopias näljahäda. Dergi enda andmetel hukkus režiimi ajal Etioopias üle miljoni inimese.^[4] Valitsuse vastu olid pead tõstnud aina populaarsust koguvad mässulised nii Etioopia kodusõjas kui Eritrea vabadussõjas. Mengistu saatis Dergi laiali aastal 1987 ning rajas Etioopia Töölispartei juhtimisel Etioopia Rahvademokraatliku Vabariigi, mille valitsuses olid ka tsiviilisikud, kui vähemuses.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ The World Factbook (PDF). CIA. 1982. Lk 85.
↑ The World Factbook (PDF). CIA. 1982. Lk 85.
↑ Temesgen Gebreyehu (2010). "The Genesis and Evolution of the Ethiopian Revolution and the Derg: A Note on Publications by Participants in Events". History in Africa. 37: 321–327. DOI:10.1353/hia.2010.0035. JSTOR 40864628. S2CID 144500147. Vaadatud 18. juuli 2021.
↑ Gill, Peter (2010). Famine and Foreigners: Ethiopia Since Live Aid (PDF). Oxford University Press. Lk 43–44. ISBN 978-0-19-956984-7. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. mai 2018. Vaadatud 30. aprill 2019 – cit. via South African History Online. The most eloquent summary of the famine’s impact endorsed de Waal’s conclusion. It came from the very top of Ethiopia’s official relief commission. Dawit Wolde-Giorgis, the commissioner, was an army officer and a member of the politburo. Within two years of witnessing these events, he resigned from his post during an official visit to the United States and wrote an account of his experiences from exile. He revealed that at the end of 1985 the commission had secretly compiled its own famine figures—1.2 million dead, 400,000 refugees outside the country, 2.5 million people internally displaced, and almost 200,000 orphans. ‘But the biggest toll of the famine was psychological,’ Dawit wrote. ‘None of the survivors would ever be the same. The famine left behind a population terrorized by the uncertainties of nature and the ruthlessness of their government.’

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

ETHIOPIA – A Country Study (at the Library of Congress)
The Ethiopian Revolution, The Dergue, Civil War and Famine, Ethiopian Treasures
"Mengistu found guilty of genocide", BBC News
The Economic Policies of Socialist Ethiopia

[1] The World Factbook (PDF). CIA. 1982. Lk 85.

[2] The World Factbook (PDF). CIA. 1982. Lk 85.

[3] Temesgen Gebreyehu (2010). "The Genesis and Evolution of the Ethiopian Revolution and the Derg: A Note on Publications by Participants in Events". History in Africa. 37: 321–327. DOI:10.1353/hia.2010.0035. JSTOR 40864628. S2CID 144500147. Vaadatud 18. juuli 2021.

[Ethiopia_Since_Live_Aid-4] Gill, Peter (2010). Famine and Foreigners: Ethiopia Since Live Aid (PDF). Oxford University Press. Lk 43–44. ISBN 978-0-19-956984-7. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. mai 2018. Vaadatud 30. aprill 2019 – cit. via South African History Online. The most eloquent summary of the famine’s impact endorsed de Waal’s conclusion. It came from the very top of Ethiopia’s official relief commission. Dawit Wolde-Giorgis, the commissioner, was an army officer and a member of the politburo. Within two years of witnessing these events, he resigned from his post during an official visit to the United States and wrote an account of his experiences from exile. He revealed that at the end of 1985 the commission had secretly compiled its own famine figures—1.2 million dead, 400,000 refugees outside the country, 2.5 million people internally displaced, and almost 200,000 orphans. ‘But the biggest toll of the famine was psychological,’ Dawit wrote. ‘None of the survivors would ever be the same. The famine left behind a population terrorized by the uncertainties of nature and the ruthlessness of their government.’

[1]

[2]

[3]

[4]