Cosimo de' Medici

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib 15. sajandil elanud Firenze valitsejast, teiste samanimeliste kohta vaata Cosimo de' Medici (täpsustus)

Jacopo Pontormo: Cosimo de' Medici (1518–1519)

Cosimo di Giovanni de' Medici (tuntud ka kui Cosimo de' Medici Vanem (il Vecchio) ja Cosimo Pater Patriae; 27. september 13891. august 1464) oli Firenze pankur ja türann, Medici dünastia rajaja.

Cosimo isa oli Firenze pankur Giovanni di Bicci de' Medici, kes oli vastupaavst Johannes XXIII ja hiljem ka paavst Martinus V isiklik pankur, tõustes seetõttu ka Firenze jõukaimaks ja mõjukaimaks majandustegelaseks. Cosimo huvitus nooruses aga rohkem antiikkultuurist ning tegutses ühes Firenze muinsuse- ja kirjandushuvilistega, kaevates Rooma-aegsetes varemetes ning lugedes antiikfilosoofide teoseid. Isa keelas Cosimol aga sellega tegelemise ning suunas ta panganduse peale. Cosimo tegutses Medicite panga äärmiselt tulusas Rooma harukontoris ning saatis ka Johannes XXIII-t Konstanzi kirikukogul, kus ta sõlmis tutvusi teiste mõjukate pankurite ja kaupmeestega üle kogu Euroopa. Ent kirikukogul Johannes tagandati ja Cosimo pidi sealt valeriietes põgenema. Järgnevatel aastatel reisis ta Euroopas ringi, luues veelgi tihedamaid majanduslikke kontakte, samuti tegutses ta edasi ka Rooma harukontoris. Siiski säilis ka tema huvi tärkava renessansskultuuri suhtes ning juba enne isa surma asus ta kunstnikke ja kirjamehi rahaliselt toetama.

Giovanni di Bicci surres sai Cosimost Medicite panga juht. Erinevalt isast asus ta peagi püüdlema ka poliitilist mõjuvõimu, asudes selleks kasutama nii oma rahalist mõjukust kui ka häid suhteid vaimuinimestega. Medicite mõjuvõimu kiire tõus tegi ärevaks Firenze vanad patriitsiperekonnad, eriti aga Rinaldo degli Albizzi ja Palla Strozzi, kellest esimene asus tegema väga intensiivset propagandat Cosimo kõrvaldamiseks.

Aaatal 1433 haaras Rinaldo degli Albizzi Firenzes tegeliku võimu enda kätte, ostes ära enamiku linna valitsuskogust Sinjoriiast. Tema käsul Cosimo vangistati ning teda süüdistati diktaatorivõimu haaramise püüetes. Albizzi soovis ilmselt Cosimo surma, kuid Signoria otsustas siiski pagendamise kasuks. Cosimo siirdus Veneziasse, kuhu siirdusid ka mitmed tema pooldajad. Samaaegselt sattus Firenze aga sõtta Milanoga ning Albizzi seltskonna populaarsus langes kiiresti. Aastal 1434 naasis Cosimo seetõttu võidukalt ja mõjutas sealtpeale surmani tugevasti Firenze valitsemist.

Cosimo, nagu ka ta isa ning kaugemad esivanemad, eelistas oma suure rikkuse ja mõjukuse juures siiski tagasihoidlikku elustiili ning püüdis meeldida just vaesemale rahvale. Seetõttu säilitas ta ka Firenze näiliselt demokraatliku valitsemiskorralduse, olles ise kulissidetaguseks võimumeheks. Lihtrahvast mõjutas Cosimo endale soodsas suunas ka sellega, et ta toetas avalike hoonete ning skulptuuride püstitamist. Sarnast joont jätkasid ka tema poeg ja pojapoeg.

Majanduslikult oli Cosimo aeg nii Firenzele kui ka Medicitele äärmiselt edukas ning ehkki ta kulutas enamiku Medicite panga sissetulekust metseenlusele, pärandas ta oma pojale umbes kaks korda suurema rahasumma, kui oli ise saanud.

Cosimo suureks teeneks tuleb pidada ka seda, et ta tõi Firenzesse pikaajalise sise- ja välispoliitilise stabiilsuse, mistõttu tema isikuvõimule tugevat vastuseisu ei tekkinud. Välistest jõududest toetasid teda nii paavst, Venezia vabariik kui ka Francesco Sforza, kes oli kondotjeer ning hilisem Milano hertsog. Sforza toetamise tõttu sattus ta küll vastuollu Venezia ning ajutiselt ka paavstiga, kuid pärast Eugenius IV surma õnnestus Cosimol head suhted paavstiga, sealhulgas personaalpankuri staatus, taastada.

Pärast Cosimo surma sai Firenze valitsejaks ning Medicite panga juhiks tema poeg Piero.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]