Celeron

Allikas: Vikipeedia

Celeron on Inteli x86-ühilduvate protsessorite perekond. Celeron protsessorid on suunatud odavamate kodu- ja kontoriarvutite turule. Üks madala hinna põhjustest on nende protsessorite nõrgem jõudlus võrreldes teiste seeriate mudelitega. Seda saavutatakse kahe põhimeetodiga: protsessori esisiini sageduse vähendamisega ja vahemälu (L2) lukustamisega.

Esimene Celeroni pere protsessor, mis põhines Pentium 2 tuumal, esitleti 15. aprillil 1998[1]. Celeron protsessoreid on valmistatud Pentium II, Pentium III,Pentium IV, Pentium M, Pentium D, Core 2 Duo ja Core ix baasil.

Mudelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Celeroni väljastamist oli Intel sunnitud lahkuma low-end turult Cyrix 6x86, AMD k6 ja IDT WinChip protsessoridete tõttu. Need protsessorid olid mõeldud juba vananenud Socket 7 platvormi jaoks. Nendega konkureeris ainult Pentium MMX, mis tol ajal oli juba low-end turu protsessor. Aga Pentiumi MMX jõudlus polnud enam piisav ja Intel otsustas teha Pentium II baasil soodsa protsessori. Tulemusena õnnestus Intelil võita suur turuosa konkurentidelt.

Covington[muuda | redigeeri lähteteksti]

Intel Celeron Covington

Esimesed Celeroni pere protsessorid olid tehtud Сovington tuumaga, mis oli tegelikult Deschutes tuum ilma L2 vahemäluta. L2 vahemälu puudumine viis selleni, et protsessor oli märgatavalt aeglasem. See tekitas olukorra, et uue arhitektuuriga uus protsessor oli vanast märgatavalt aeglasem. Enamik ekspertidest reageerisid uue protsessori suhtes negatiivselt, andes Celeronile hüüdnimesid, nagu Slugeron, Celery või Deceleron. See sundis Intelit hiljem uut tuuma tegema. Covingtoni tuumaga ilmus ainult kaks mudelit 266 ja 300 MHz sagedusega. Samal ajal, need protsessorid olid head ülekiirendamise jaoks, kuna enamikku neist võis ülekiirendada sagedustele 400 ja 450 MHz või rohkemgi. Ülekiirendatud protsessorite jõudlus 3D mängudes ei olnud palju väiksem kui sama sagedusega Pentium II protsessoritel, kuid nad olid mitu korda odavamad.

Mendocino[muuda | redigeeri lähteteksti]

Intel teadis Celeroni halvast mainest ja sama vea vältimiseks avas uue tuuma L2 vahemälu. Mendocino tuum omab mitmes mõttes Katmaile sarnast arhitektuuri. Celeron 300A oli esimene protsessor jaemüügis, millel oli tuuma integreeritud L2 vahemälu, mis tähendas seda, et L2 vahemälu töötas tuuma sagedusega. Kuigi FSB(Esisiini) sagedus oli tahtlikult vähendatud 66 MHz peale, ületasid need protsessorid mõnel juhul (enamasti mängudes) Inteli kallimate protsessorite jõudlust, mille vahemälu töötas poole tuuma sagedusega. Ka need Celeroni protsessorid sagedusega üle 300 MHz olid populaarsed ülekiirendajate seas, sest FSB sageduse suurendamine 100 MHz peale nende mudelite puhul ei olnud raske.

Et eristada Mendocino tuumaga 300 MHz Celeroni protsessorit samalaadsest Covington tuumaga mudelist, otsustati Mendocino tuumaga mudeli nimele lisada täht „A“, mis andis protsessorile nimeks Celeron 300A.

Alguses valmistati Celeron protsessoreid ainult Slot 1 jaoks. Aga kuna Celeronidel oli L2 vahemälu integreeritud tuuma, otsustas Intel loobuda Slot 1 kasutamisest Celeronidel ja kolis PPGA tüüpi pakendile, ning uuele PGA-370 (Socket 370) protsessoripesale, mis lubas vähendada süsteemi suurust, ning parandas protsessorite soojushajutvust. Slot 1 protsessorite tootmist jätkati Socket 370-ga paralleelselt. Esimesena tutvustatud Socket 370 protsessorid olid Celeron 300 ja Celeron 333. Viimaseks Slot 1 Celeron mudeliks oli protsessor 433 MHz sagedusega. Ilmus palju konverteerimise adaptereid Slot1-le, mis lubasid kasutada Socket 370 protsessoreid Slot 1 emaplaatidel. See võimaldas paigaldada kiiremaid mudeleid (466 MHz või rohkem) Slot 1-le. Mendocino tuumaga Celeron protsessor oli esimene protsessor, millel L2 vahemälu oli tuuma kristallile integreeritud. Selliste protsessorite tootmine oli esialgu üsna raske ja kallis, aga hiljem muutus protsess odavamaks tehnoloogia täiustamise pärast. Tuuma integreeritud L2 vahemälu lubas vahemälul kasutada tuumaga sama sagedust, mis oluliselt parandada jõudlust. Hiljem hakkasid kõik protsessorid, kaasa arvatud konkurentide omad, kasutama integreeritud L2 vahemälu.

Mobile Pentium II Celeron

25. jaanuaril 1999 esitleti mobiilne Mendocino tuumaga Celeron. Ainsaks erinevuseks oli vähendatud toitepinge 1,9 voldilt 1,6 voldini. Protsessor oli ette nähtud odavate mobiilsete arvutite jaoks. Mendocino tuum oli tehtud kasutades 250-nm tootmisprotsessi, mille tõttu oli rakse toota protsessoreid sagedusega rohkem kui 533 MHz. Intel otsustas üle minna uue Coppermine-128 tuuma kasutamisele.

Coppermine-128[muuda | redigeeri lähteteksti]

Celeron Coppermine-128 300, Fotograaf: Darkone

Coppermine-128 Celeronid kuuluvad juba Pentium III perre. Coppermine-128 tuum on ehitatud Coppermine tuuma baasil ja nagu varemgi on L2 vahemälu 128 kB, ning FSB sagedus 66 MHz. Suurimaks uuenduseks oli SSE käsustiku tugi, mis oli Coppermine tuuma pärand. Coppermine Celeronide ja Pentium III ainsateks vahedeks oli Celeroni vähendatud L2 vahemälu ja esisiini sagedus 66 MHz. Peaaegu kõik tol ajal toodetud protsessorid, sealhulgas AMD omad, kasutasid juba esisiini sagedusega 100 ja isegi 133 MHz, mille tõttu Celeroni jõudlus oli väiksem, kui teistel protsesoritel.

Kui AMD esitles Duron protsessoriseeriat, kui vastust Celeronile, siis 66 MHz esisiini tõttu Celeroni konkurentsivõime puudus. Intel ei tahtnud Celeroni esisiini sagedust 100 MHz peale tõsta, sest tol ajal toodeti veel Pentium II protsessoreid 100 MHz sagedusega, mida oli vaja realiseerida. Kuid 3. jaanuaril 2001 esitles Intel esimest Celeroni pere protsessorit, mis kasutas esisiini sagedusega 100 MHz, milleks oli Celeron 800.

Esimesed Celeron protsessorid Coppermine-128 tuumaga (stepping cA2 ja cB0, 533-600 MHz) töötasid 1,5 V tuuma pingel, Celeroni jaoks sagedusega 633–700 MHz oli pinge 1,65 V; hiljem tegi Intel protsessoreid, mis põhinesid uuel tuuma revisjonil ja kasutasid 1,7 (stepping cC0, 566–850 MHz) ja 1,75 V pinget (stepping cD0, 566 (OEM, Re-Celeron 850),733–1100 MHz). Erinevalt protsessoritest cB0 steppinguga olid uuendatud protsessorid stabiilsemad ja kergemini ülekiirendatavad.

Kõik Coppermine-128 Celeron protsessorid oli toodetud Socket 370 jaoks ja kasutasid FC-PGA tüüpi pakendit.

Mobile Pentium III Celeron[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. veebruaril 2000 esitles Intel, nagu varemgi, Celeroni mobiilseid versioone, mis olid mõeldud odavatele mobiilsetele arvutitele paigaldamiseks. Protsessoridel kasutati Coppermine-128 tuuma, mille esisiin töötas 100 MHz sagedusega. Hiljem lisandusid protsessorid, millel esisiini sagedus oli 133 MHz. Mobile Pentium III Celeron protsessorite seria ei toeta energiasäästmise tehnoloogiat SpeedStep. 21. mail 2001 esitleti Mobile Pentium III Celeron 600L ja 500L mudelid. Protsessoritel oli madalam toitepinge: 1,35 volti võrreldes 1,6 voldiga tavalisel Celeron Coppermine-128 mobiilsel versioonil). Maksimaalne TDP 600L versioonil on 14,4W erinevalt tavalisest mobiilsest Celeron 600 versioonist, millel TPD 20,0 W. Välja töötati Mobile Pentium III Celeron protsessorid, millel oli madal energiatarbimine. 21. mail ja 30. jaanuaril 2001 esitleti Celeron 600U ja 500U protsessoreid. Nende toitepinge oli veelgi madalam (1,1 V) ja seetõttu olid ka madalama TDP väärtusega (600U mudelil – 9,7 W). Protsessorid olid ette nähtud paigaldamiseks kontori- ja sülearvutisse.

Mobile Pentium III Coppermine-128 tuumaga Celeron protsessorite seeria toodeti 495-kontaktse mPGA2 või BGA2 korpustega tüüpides või joodeti otse emaplaadile.

Tualatin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Järgmine Celeroni protsessorite seeria oli ehitatud Tualatin tuuma baasil. Uuel Intel Celeronil kasutati 256 kB L2 vahemälu ja esisiini sagedusega 100 MHz. Esimese protsessorina seerias oli mudel 1,2 GHz sagedusega, mis ilmus 3. jaanuaril 2002, mudelid madala sagedusega (1,0 ja 1,1 MHz) olid kättesaadavad. Selleks, et eristada neid sarnastest mudelitest Coppermine-128 tuumaga, lisati uute protsessorite nime lõppu täht „A“ . Protsessorid Tualatin tuumaga olid populaarsed ülekiirendajate seas, sest nendel ei olnud raske suurendada esisiini sagedust 133 MHz peale, mille tulemusena need protsessorid olid kiiremad, kui eelmise tuumade baasil valmistatud Pentium III ja isegi varastest Pentium IV protsessoritest.

Tualatin on viimane tuum lauaarvutitele, mis põhineb P6 arhitektuuril ja kuigi hiljem on müügile lastnud Celeron M, oli see siiski mõeldud ainult sülearvutite jaoks.

Mobile Pentium III Celeron
Celeron mobile

21. jaanuaril 2002 esitles Intel Celeron protsessoreid Tualatin tuumaga sülearvutite jaoks. Celeron mobiilsel Tualatin seerial ton esisiini sagedus 133 MHz. Nagu varemgi, valmistati kolme protsessorite tüüpi: mobiilsed protsessorid, protsessorid madala energiatarbimisega (Low Voltage) ja protsessorid ülimadala energiatarbimisega.

Willamette-128[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. mail 2002 esitles Intel uut Celeron protsessorit, mis oli ehitatud NetBurst arhitektuuri baasil ja millel oli Willamette tuum, mis on sarnane Pentium 4 omaga, erinevuseks on Celeroni 128 kB kärbitud L2 vahemälu. Jättes kõrvale asjaolu, et protsessoril olid kõik tavalise Willamette tuuma omadused, vähendas kärbitud L2 vahemälu oluliselt protsessori jõudlust. Aga reklaam mängis olulist rolli selle protsessori turundamisel, sest müügis pakuti arvuteid Pentium 4 protsessoriga, „C“ tähega lõppus, mis tähendas, et tegelikult oli tegemist Celeron protsessoriga. Celeron Willamette-128 tuumaga ilmus kahes versioonis – 1,7 ja 1,8 GHz. Pärast Celeroni ilmumist Northwood-128 tuumaga, eemaldati need protsessorid tootmisest.

Northwood-128[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed Celeron mudelid Northwood-256 tuuma baasil esitleti 18. septembril 2002. Nad olid tavalise Northwood tuumaga, millel oli L2 vahemälu kärbitud kuni 128 kB peale. Vahe Willamette-128 tuumaga on, et Northwood on on väiksema 130-nm tootmisprotsessiga valmistatud, mis omakorda tähendab, et kristall on väiksem, transistorite arv suurem ja toitepinge madalam (1,7 voldilt 1,52 peale).


Mobile Celeron

Esimesed Mobile Celeron protsessorid NetBurst arhitektuuril ilmusid turule 24. juunil 2002 ja need olid tehtud Nortwood-256 tuuma baasil. Celeron protsessorid ei toeta Hyper-Threading tehnoloogiat, mis vähendab nende jõudlust võrreldes Pentium 4 protsessoritega oli jällegi oluliselt väiksem. Et vähendada protsessorite TDP, langetati toitepinge 1,3 V peale ja nähendati protsessori taktsagedust. Toodeti mudeleid taktsagedustega 1,4; 1,5; 1,6; 1,7; 1,8; 2,0; 2,2; 2,4; 2,5; 2,6 ja 2,8 GHz. TDP väärtus 2,5 GHz taktsagedusega mudelil on 35 W. Mobile Celeron seeria protsessorid ei toeta Inteli energiasäästmistehnoloogiat SpeedStep.

Prescott-256[muuda | redigeeri lähteteksti]

Intel Celeron D

Selle seeria protsessoreid nimetas Intel Celeron D-ks. Nagu mitmeid kordi varemgi, laenati tuum Celeroni jaoks tervenisti võimsamalt seerialt, milleks seekord oli Pentium 4; vähendati L2 vahemälu, mille suuruseks sai 256 kB 128 asemel. Protsessoril suurendati ka esisiini sagedust, mis nüüd oli juba 533 MHz, mis võimaldas saavutada olulist jõudluse kasvu võrreldes eelmise Celeroni põlvkonnaga. Algselt toodeti neid protsessoreid Socket 478 platvormi jaoks, kuid pärast hakati neid tootma ka LGA775 platvormi jaoks. Kõik need Celeron protsessorid toetavad SSE3 käsustikku. Hiljem sai Celeron EM64T ja XD bit toetuse, mis tõi kaasa ka protsessori nimetamise skeemi muutumise - sellised protsessorid olid tähistusega 3x1 ja 3x6. 2005. aastal teatas Intel Celeron D 355 protsessori tootmisest. Number „355“ ei tähenda, et see on mõeldud Socket 478 jaoks, vaid see protsessor on mõeldud LGA775 jaoks ja toetab uusi tehnoloogaid. Selline muutus tähistamises on tingitud asjaolust, et LGA775 Celeron D XD bit ja EM64T toetusega protsessorid ei kasutaks sama tähistust nagu Socket 478 puhul. Nendele lihtsalt muudeti viimast numbrit, näiteks Celeron D 340 protsessor on Socket 478 jaoks ja Celeron 341 on XD-bit ja EM64T toetusega, ning LGA775 jaoks.


Pentium 4 Celeron Prescott-256 tuumaga protsessorite koondtabel
Seeria Tuuma sagedus (GHz) Sagedus FSB (MHz) Platvorm Kasutatavad tehnoloogiad väljalaskekuupäev
3xx 2,13(310) – 3,2(350) 533 Socket 478 SSE3 24. juunil 2004
3xxJ 2,53(325J) – 3,06(345J) LGA775 SSE3, XD bit 22. septembril 2004
3x1
3x6
355
2,53(326) – 3,2(351); 3,33(355) SSE3, XD bit, EM64T 27. juunil 2005

Cedar Mill[muuda | redigeeri lähteteksti]

Celeron D protsessorid Cedar Milli tuumaga ilmusid 2006. aasta teise kvartali alguses. Cedar Milli tuumast, mis oli kasutatud Pentium 4 protsessorites, nad erinesid, sest nende L2 vahemälu on 512 kB. Toodeti Celeron D 352 (3,2 GHz) ja Celeron D 356 (3,33 GHz) mudeleid. Seeria ei kestnud kaua, sest selleks ajaks otsustas Intel loobuda NetBurst arhitektuurist ja minna üle Core arhitektuurile.

Conroe-L[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ühetuumalisi Intel Celeron protsessoreid Conroe-L (65 nm) protsessoriga hakati tootma 2006. aasta keskel. On kaks seeriat:

  • 400 seeria (lauaarvutite jaoks) - protsessorid seeriast omavad 512 kB L2 vahemälu ja 800 MHz FSB sagedust.
  • 500 seeria (sülearvutite jaoks) - protsessorid seeriast omavad 1 MB vahemälu L2 ,533 MHz FSB sagedust ja taktsagedust 1,73–2 GHz.

Protsessorid toetavad samu tehnoloogiaid kui Allendale tuumal baseeruvad Core 2 Duo protsessorid.

Allendale[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kahetuumaline Celeron Dual-core E1xxx seeria kõik neli mudelid põhinevad M0 Allendale (65 nm) tuuma steppingul: E1200 (SLAQW), E1400 (SLAR2), E1500 (SLAQZ), E1600 (SLAQY). Protsessoritel on 1,6, 2,0, 2,2 ja 2,4 GHz taktsagedus, 800 MHz esisiini sagedus ja 512 kB L2 vahemälu.

Protsessorid toetavad sama tehnoloogiat kui Core 2 Duo, Allendale tuumal baseeruvad mudelid.

Wolfdale[muuda | redigeeri lähteteksti]

2008. ja 2009. aastal ilmusid Celeron Dual-Core protsessorid, mis baseeruvad Wolfdale (45 nm) tuuma R0 steppingul. Nende L2 vahemälu maht on 1 MB ja esisiini sagedus on 800 MHz. Seeria oli esindatud kahe protsessoriga – E3200 (SLGU5) ja E3300 (SLGU4), vastavalt 2,4 ja 2,5 GHz sagedusega. 2010 aasa jaanuari algusel ilmus E3400 (SLGTZ) 2,6 GHz sagedusega. Peamine vahe Allendale Celeronidega on kaks korda suurem L2 vahemälu (seega parem jõudlus) ja Intel VT-x toetus.

Sandy Bridge[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teatanud plaanidest alustada Celeron protsessoride tootmisega Sandy Bridge arhitektuuriga. On teada ühest ühetuumalisest mudelist – Celeron G440 (1600 MHz, max TDP 35 W) ja kahest kahetuumalisest mudelist – G530 ja G540 (2400 MHz ja 2500 MHz, max TDP 65 W). Väljaandmise tähtaeg oli 2011. aasta septembris.

Clarkdale[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Intel tutvustas oma i3 ja i5 protsessoreid koodnimega "Clarkdale" jaanuaris 2010, tutvustati ka uut Celeroni seeriat, mille esimeseks mudeliks sai Celeron G1101. See on esimene Celeroni protsessor integreeritud PCI Express siiniga ja integreeritud graafikaga. Vaatamata sellele, et ta kasutab sama kiipi nagu i5-6xx protsessorid, ei toeta ta Turbo Boost, Hyper Threading, VT-d, SMT, Trusted Execution Technology või AES käsustiku tehnoloogiaid ja kasutab ainult 2 MB L3 vahemälu.[2]

Jasper Forest[muuda | redigeeri lähteteksti]

Celeron P1053 on emaplaadile integreeritud protsessor Socket 1366 jaoks "Jasper Forest" perekonnast. Teised selle perekonna liikmed on Xeon C35xx ja C55xx märgistusega. Jasper Forest on tihedalt suguluses Lynnfield tuumaga omades nelja tuuma, 8 MB L3 vahemälu, QPI liidest, kuid Celeroni puhul on enamus nendest asjadest keelatud.

Celeron M[muuda | redigeeri lähteteksti]

Celeron M aluseks on Pentium M sarnased tuumad ja nad olid mõeldud mobiilsete arvutite jaoks. Sellel protsessoril oli kärbitud L2 vahemälu ja ta ei toetanud SpeedStep tehnoloogiat. SpeedStep puudumise tõttu on akude kestvus oluliselt lühem, kuid kuna Celeron M TDP oli madalam, kui Pentium M mudelitel said nad üsnagi populaarne. Celeron M ei ole Intel Centrino platvormi osa, sest Intel pole dikteerinud emaplaadi kiibistiku tüüpi ja Wi-Fi olemasolu.


Celeron M NetBurst arhitektuuriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Northwood

  • Mobile Celeron 1,2–2,5 GHz (256 kB, 130 nm)

Celeron M Pentium M arhitektuuriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Banias-512[muuda | redigeeri lähteteksti]

Protsessorid on valmistatud Banias tuuma baasil. Tuumal on 512 kB L2 vahemälu. Sellise tuumaga olid tehtud tavalised mobiilsed protsessorid ja protsessorid ülimadalama energiatarbimisega (ULV seeria). ULV seerial on tehtud kolm mudelit 600, 800 ja 900 MHz sagedusega, mis töötasid pingel 1,004 V ja millel oli TDP 7 W juures.

  • Celeron M 310/320/330/340, ULV600/ULV800/ULV333 (512 kB, 130 nm)

Dothan-512/1024[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Celeron M 205, ULV353/ULV373 (512 kB, 90 nm)
  • Celeron M 350/360/370/380/390, ULV383 (1024 kB, 90 nm)

Yonah-512/1024[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Celeron M 512 (512 kB, 65 nm)
  • Celeron M 410/420/430/450, ULV423/ULV443 (1024 kB, 65 nm)

Sossaman[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Celeron M 1.66/1.83 (1024 kB, 65 nm)

Celeron M Core arhitektuuriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Merom, Merom-L

  • Celeron M 520/530/540/550/560/570 (1024 kB, 65 nm)

Merom-2M

  • Celeron M 575/585 (1024 kB, 65 nm)

Penryn-3M

  • Celeron M 900/925, ULV722/723/743/763 (1024 kB, 45 nm)

Celeron M Nehalem arhitektuuriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Celeron M P4500/P4505/P4600, U3400/U3405/U3600 (32 nm, kahetuumaline)

Celeron M Sandy Bridge arhitektuuriga[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Celeron M B710/B800/B810/B818E/B840; ULV-versiooni: 787/847/857/827E/847E (1,5–2 MB, 32 nm)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]