Carl Claus

Allikas: Vikipeedia
Carl Ernst Claus.

Carl Ernst Claus (11. / 22. jaanuar 1796 Tartu – 12. / 24. märts 1864 Tartu) oli baltisaksa keemik, botaanik ja farmatseut, kes on ennekõike tuntud kui ruteeniumi avastaja.

Sündinud maalermeistri perekonnas. Kaotas varakult vanemad ning siirdus Peterburgi apteekriõpilaseks. Õppis vabakuulajana Tartu Ülikoolis botaanikat, keemiat jt aineid, õiendas 1816 samas proviisorieksami. Oli seejärel Peterburis ja Saraatovis apteeker, 1821–1829 pidas Kaasanis, 1830–1831 Saraatovis oma apteeki. 1827 osales teaduslikul ekspeditsioonil (koos E. Eversmanniga) Uurali ja Volga vahelisel alal, täites botaaniku, kunstniku ja tõlgi ülesandeid.

Tuli 1831 Tartusse tagasi ja täiendas end keemia alal, töötas keemiakabineti assistendina. Osales 1834 professor Carl Christoph Göbeli juhitud ekspeditsioonil Volga steppides. Ühiselt koostatud ekspeditsiooniaruanne pälvis Demidowi preemia. 1835 cand. phil., 1837 kaitses magistrikraadi ja siirdus Kaasani ülikooli adjunktprofessoriks. 1838 sai Kaasani ülikoolis doktorikraadi keemias. Oli 1839–1852 Kaasani, 1852–1864 Tartu ülikooli farmaatsiaprofessor ja ühtlasi Farmaatsiainstituudi direktor.

Töötas peamiselt keemilise analüüsi ja plaatinametallide keemia alal. Uuris Uurali plaatinamaake eelkõige nende tööstusliku kasutamise vaatenurgast. Ruteeniumi (Ru) avastaja 1844.

Peterburi Teaduste Akadeemia liige (1861) ja Preisi Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1863)

Kavandatud suurtöö plaatinametallidest jäi lõpetamata, säilinud käsikirjade järgi koostatud "Fragment einer Monographie des Platins und der Platinmetalle" avaldamine katkes, osa käsikirju läks kaduma. 1883 avaldas prof Butlerov sama pealkirja all säilinud materjalide alusel koostatud monograafia.[1].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]