Brugge kellatorn

Brugge kellatorn (hollandi keeles Belfort van Brugge) on 13. sajandil ehitatud kellatorn Brugge kesklinnas Belgias, linna üks sümbolehitisi. Ajalooliselt oli kellatorn koht, kust jälgiti linna, ennetamaks tulekahju- ja muid ohtusid, samuti asus seal linna varakamber ja linnaarhiiv.

Kellatorn on 83 meetrit kõrge ja selle tippu viib 366 astet, tornist avaneb vaade linnale. Tornis on 47 kellaga kariljon.^[1]

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Kellatorn ehitati turuplatsile umbes 1240. aasta paiku, kui Brugge oli Flandria tekstiilitööstuse tähtis keskus. Pärast 1280. aasta tulekahju ehitati torn suures osas uuesti üles, kuid varasemast ajast pärit linnaarhiiv hävis tules.

Kaheksakandiline ülakorrus lisati tornile ajavahemikus 1483–1487 ja seda kroonis puust teravatipuline tornikiiver, mille tipus oli püha Miikaeli kuju, lipp käes ja lohe lamamas tema jalgade ees. Katus hävis pikselöögist tekkinud tules 1493. aastal. Uus tornikatus, mis pidas vastu kaks ja pool sajandit, hävis 1741. Katust enam ei taastatud ning kellatorn jäi oma algsest kõrgusest madalamaks; 1822. aastal täiendati tornitippu ažuurse uusgooti stiilis kiviparapetiga.

Kellatornist kahel pool ja selle taga seisab endine kangakaupmeeste turuhoone (Lakenhal), ristkülikukujulise põhiplaaniga 44 m lai ja 84 m pikk siseõuega ehitis.

Alates 1999. aastast kuulub Brugge kellatorn koos teiste Belgia ja Prantsusmaa kellatornidega UNESCO maailmapärandi nimistusse^[2]. Samuti on see osa Brugge ajaloolisest vanalinnast, mis kanti nimistusse 2000. aastal^[3].