Arutelu:Platooniline armastus

Artiklist Armastus. Võib-olla on siin midagi kasutatav.

Platooniline armastus

Platoni järgi on platooniline armastus armastus idee vastu. Igavese ja muutumatu iluideeni on võimalik jõuda dialektika müstilise entusiasmi (eros) saatel Kui kunstilooming ei ole hümnid jumalate auks on need meelelise maailma matkimine.

Platoonilist armastust on osades kirjanduslikes allikates mainitud. Kuid hilisematel aegadel on lisandunud platoonilisele armastusele "kreeka armastus/sõprus", Sokratese armastus, homoseksuaalne armastus, või ka pederastia (paiderastês). Viimati nimetatu kohta peetakse heaks allikaks Doveri Vana-Kreeka homoseksuaalsuse käsitlust.

"Kreeka armastus/sõprus" võis, ajalooallikate põhjal, toimida võrdsete, erinevas eas, meesisikute vahelise haridusliku, vaimse ja/või mees-meest seksuaalse liiduna.

Raamatu "Sex and Reason" autori Posneri meelest ei saa osade Ateena kodanike seksuaalseid sättumusi ja praktikaid teatud linnriigi hoonetes ja või kontekstis vähimalgi määral üldistavalt nimetada "kreeka armastuseks" kui siis võib olla "Ateena armastuseks", kuivõrd puuduvad vastavad teadmised teiste Antiik-Ateena linnriikide kodanike seksuaalelu kohta. Mitmete allikate alusel võisid erivanuseliste meeste omavahelised seksuaalkäitumuse praktikad Antiik-Ateenas levinud ja idealiseeritav ning ihaldatav käitumisnorm olla. Samal ajal tuli ette ka abielusid, näiteks Sokrates ja Xanthippe. (vt ka Jacques-Louis Davidi (1787) maali allpool. Xanthippet on maalil kujutatud üksinda – väljaspool Sokratese surmakambrit).

Jacques-Louis David, "The Death of Socrates" (1787)

Tolleaegseid erastês-erômenos (mees-noormees (vanuses 12–17) vastastikused suhted, mis sisaldasid noormehe kasvatuseks peetavaid hariduslikke, vaimseid ja ka erootilisi komponente , ning milles osade allikate kohaselt ei olnud aktsepteeritavad noormehe ärakasutamine, ekspluateerimine ja seksuaalne suguühe, käsitletakse tänapäevaselt vahel erootilis-romantilise armastuse käsitlusena. Täpsemaid arenguid võiks anda Vana-Kreeka hariduse uurimine (nt armastuse pedagoogika).

Arvatakse, et lääne kirjandusse tõi Sokratese armastuse mõiste (amor Socratikus) (1469) või ka Platoni armastuse (amor Platonicus) ja platoonilise armastuse (Platoni "Pidusöögi" põhjal) kontseptsiooni Ficino ("De amore") .

Inglise trükisõnas mainiti platoonilist armastust esmakordselt arvatavasti inglise poeedi ja näitekirjaniku Sir William Davenanti poolt näidendis "The Platonick Lovers" (1636), kuid armastuse kontseptsioon võis inglise ühiskonnas juba käibida.

Andres (arutelu) 19. mai 2019, kell 06:55 (EEST)