Pederastia
Pederastia (kreeka keelest pais 'poiss' ja erastēs 'armastaja') oli paljudes antiikkultuurides tuntud mehe ja poisi seksuaalsuhe. Tänapäeval tähendab pederastia ka meestevahelist homoseksuaalset suhet, kuid seda terminit peetakse halvustavaks ning solvavaks.
Pederastia kui meestevahelise homoseksuaalse suhte ajalooline aspekt ei seostu oluliselt tänapäevase geiliikumisega. Geide kultuuris seda mõistet ei kasutata.
Eesti keeles on sõnal pederastia koguni halvamaiguline varjund ja eesti slängis on pede sõimusõna.
Sisukord |
Pederastia ajalugu [muuda]
Antiikajal, Vana-Kreekas ja Vana-Roomas, kuulus pederastia eelkõige hariduse ja kasvatuse juurde, kuid oli levinud ka kultuuris laiemalt. Pederastia oli tuntud ka keltidel, sküütidel jt rahvastel. Renessansi ajal oli pederastia levinud Toskaanas ja Põhja-Itaalias. Väljaspool Euroopat oli pederastia tuntud Jaapanis enne moderniseerumist, Indias enne Briti kolonisatsiooni, asteekidel Kesk-Ameerikas enne Hispaania kolonisatsiooni, Hiinas ja Kesk-Aasias kuni 20. sajandi alguseni. Tänapäeval on pederastia traditsioon püsinud piirkonniti Afganistanis, Pakistanis, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ja Melaneesias.
Pederastia käsitlus karistusõiguses [muuda]
Kristlikus Euroopas oli pederastia kuni hiljutise ajani kriminaalkuritegu.
Eestis peeti pederastiat kuriteoks kuni maini 1992. See oli keelatud vene seadustes ja 1935. aastal jõustunud Kriminaalseadustikus, mis nägi pederastliku teo eest raskendavatel asjaoludel ette isegi sunnitöö mitte üle kaheksa aasta (§ 479). Eesti NSV Kriminaalkoodeksi § 118 oli kaudne tõlge Vene NFSV Kriminaalkoodeksist, kus see oli tähistatud venekeelse sõnaga "мужеложство" (VNFSV KrK §121); karistusena oli vastavates paragrahvides ette nähtud 2 kuni 10 aasta pikkune vabadusekaotus. Eesti NSV viljeldud kriminaalõigus käsitas pederastia terminit mitte meestevahelise sugulise vahekorra üldises tähenduses, vaid tähistamaks ainult anaalseksi ehk suguühet päraku kaudu.[1]
Kohtumeditsiinis on pederastiat mõistetud samuti anaalse seksuaalaktina kahe mehe vahel, kus üks pool etendab aktiivset (pedikaator), teine aga passiivset osa (patikus).[2] Aktiivsel poolel võib sellise käsitluse puhul harva täheldada objektiivseid leide, mis tõestaks sugulist vahekorda: parim, mis siin leida võib, on nahamarrastused sugutil või ka rooja esinemine eesnaha ja sugutiluki vahel; patikusel võib leiduda erosiooni märke päraku limaskestal, mõnikord ka spermat pärakus.[3]
Viited [muuda]
- ↑ Ilmar Rebane (koostaja), Eesti NSV Kriminaalkoodeks: kommenteeritud väljaanne. Tln, 1980, lk 387.
- ↑ Gerhard Rooks. Kohtuarstiteadus. Tartu, 1938.
- ↑ Gerhard Rooks. Kohtuarstiteadus. Tartu, 1938, lk. 305.
