Xanthippe

Allikas: Vikipeedia
Otho Vasenius (Otto Van Veen). Xanthippe tühjendab ööpoti Sokratesele pähe. Gravüür. 1607.

Xanthippe [ksant'ipe] (Ξανθίππη; 4. sajandi lõpp – 3. sajandi algus eKr) oli vanakreeka filosoofi Sokratese naine.

Arvatakse, et ta oli Sokratesest palju (võib-olla 40 aastat) noorem, sest kui Sokrates 70-aastaselt suri, olid nende kolm poega alles lapsed. Arvatakse, et Xanthippe oli Sokratese teine abikaasa.

Ta oli kuulus oma terava keele poolest. On väidetud, et ta oli ainuke inimene, kes Sokratesest vaidluses võitu sai. Kord olevat ta pärast tüli tühjendanud ööpoti Sokratese pähe. Sokrates olevat öelnud: "Pärast äikest tuleb tavaliselt vihm."

Teated Xanthippest pärinevad põhiliselt Xenophonilt ("Mälestused Sokratesest"), kes kujutab teda erakordselt riiakana ja leppimatu abikaasana. On arvatud, et Sokrates abiellus Xanthippega selleks, et praktiseerida kannatlikkust. Lühidalt mainib Xanthippet ka Platon dialoogides "Sokratese apoloogia" ja "Phaidon".

Xanthippe riiakus ja halvatujulisus on saanud kirjanduses üldkohaks. Feministlikud autorid on sageli kujutanud Xanthippet Sokratese käitumise ohvrina.

Platoni dialoogis "Phaidon" on kujutatud Sokratese naise ahastust Sokratese eesseisva surma puhul.

Xanthippe esineb tegelasena näiteks Pekka Himaneni raamatus "Himeros".

Abielu Sokratesega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Xanthippe oli Sokratesega abielus ning neil oi kolm poega: Lamprokles, kes oli nooruk, kui Sokrates mürgipeekri tühjendas, ning Sophroniskos ja Menexenos, kes olid sel ajal alles lapsed. Mõne allika järgi pärinesid Sophroniskos ja Menexenos Sokratese suhtest vaesunud lesknaise Myrtoga, kelle ta oli oma majapidamisse võtnud.

Sokrates oli vanematelt pärinud väikese varanduse ning kinnisvara eeslinnas Alopekes, mis võimaldas talle ja tema perekonnale tagasihoidliku, kuid sõltumatu äraelamise.

Xenophon on Xanthippe halvatujulisust korduvalt mõjusalt kirjeldanud[1]

""Kui sa nii arvad, Sokrates," ütles Antisthenes, "miks sa siis ei tee oma Xanthippega proovi, vaid lepid naisega, kes on kõigi elavate seas ja minu meelest isegi kõigi seas, kes on kunagi elanud ja tulevikus veel elavad, kõige talumatum?" "Sellel on seesama põhjus", vastas Sokrates, miks need, kes tahavad saada headeks ratsanikeks, ei muretse endale kõige leebemaid ja sõnakuulekamaid hobuseid, vaid pigem metsikud ja taltsutamatud, sest nad arvad, et kui nad suudaksid neid ohjes hoida, oleks neil käkitegu kõigi ülejäänutega toime tulla. Just nii tegin ka mina, sest tahtsin inimestega ümberköimise kunsti teha oma põhitegevuseks: ma võtsin endale selle naise, sest ma olin kindel, et kui ma teda suudan taluda, saan ma hõlpsasti hakkama kõigi teiste inimestega.[2]}}

Friedrich Nietzsche on siit tuletanud ebasoodsa iseloomustuse: "Sokrates leidis naise, keda ta vajas, – aga ka tema poleks teda otsinud, kui oleks teda küllalt hästi tundnud: nii kaugele ei oleks isegi selle vaba vaimu kangelaslikkus läinud. Tegelikult tõukas Xanthippe teda tema omapärasesse elukutsesse üha rohkem sisse, tehes maja ja kodu talle ebahubaseks ja ebakoduseks: ta õpetas teda elama tänavatel ja kõikjal seal, kus sai lobiseda ja jõude olla, ning koolitas ta sellega välja Ateena suurimaks tänavadialektikuks, kes pidi lõpuks ise end võrdlema tüütu parmuga, kelle üks jumal oli ilusale hobusele Athenosele kukla peale asetanud, et too rahu ei leiaks."[3]

Märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Xenophon, Mälestused Sokratesest II, 2. Sokratese kõnelus oma poja Lamproklesega.
  2. Xenophon, Pidusöök, 2. Sokratese kõnelus Antisthenesega.
  3. Friedrich Nietzsche. Inimlik, liiginimlik. Raamat vabadele vaimudele, 1878, nr 433.