Amélie Nothomb

Allikas: Vikipeedia
Amélie Nothomb

Amélie Nothomb (sündinud 9. juulil 1966 Etterbeekis) on Belgia kirjanik. Tema emakeel on prantsuse keel.

Eesti keeles on temalt ilmunud neli romaani: „Jumala lapsepõlv“, „Jahmatus ja värinad“, „Armastuse sõda“ ning "Sinihabe".

Elu ja looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nothombide perekond kuulub Belgia aristokraatide hulka ning mitu suguvõsa liiget on olnud tunnustatud poliitika- ja kultuuritegelased. Et Amélie Nothombi isa, parun Patrick Nothomb, oli suursaadik, viibis Amélie nooruses USAs ning Jaapanis, Hiinas ja teistes Aasia riikides. Belgiasse asus ta elama alles 17-aastaselt. Ta õppis Brüsseli ülikoolis Université libre de Bruxelles romaani filoloogiat.

Nothombi esimene romaan, 1992. aastal avaldatud "Hygiène de l’assassin", koosneb peaaegu täielikult dialoogidest. Kohati ülekuulamist meenutavate dialoogide osapoolteks on üks Nobeli preemiaga auhinnatud kirjanik ning ajakirjanikud. Alates 1992. aastast on Nothomb avaldanud ühe raamatu aastas ehk ühtekokku 20 teost, mida on tõlgitud 37 keelde.

Osale kirjanikest ei anna Nothombi raamatute edu rahu ning nad arvavad, et nii Nothombi ekstsentrilisuse kui ka omapärase kirjutamisstiili peaeesmärgiks on müügiedu.

Oma raamatutes "Métaphysiques des tubes" („Jumala lapsepõlv“), "Le Sabotage amoureux" („Armastuse sõda“), "Biographie de la faim" ja "Ni d’Eve, ni d’Adam" jutustab Nothomb oma lapsepõlvest, mida iseloomustas katkematu kolimine. Lapsena Jaapanis elades oli Nothombi guvernant Nishio-San talle justkui teiseks emaks. Seetõttu elas Nothomb Jaapanist lahkumist raskelt üle ning pidas Hiinasse elama asumist paguluseks. Ka perekonna edasisi ümberasumisi nägi Nothomb ühelt poolt juurtest eemaldumisena, kuid teiselt poolt „kultuurilise nomadismina, mis süvendab uudishimu ning suurendab iseseisvust“[1]. Pärast ülikooli lõpetamist pöördub Nothomb Jaapanisse tagasi ning asub tööle tõlgina. Oma raamatus „Jahmatus ja värinad“ kirjeldab Nothomb seda aastat, mil ta Jaapani suurettevõtte palgal oli. Raamat pälvib ühe mainekama Prantsuse kirjandusauhinna – Prantsuse Akadeemia grand prix.

Nothomb on öelnud, et ta kirjutab peaaegu neli romaani aastas, kuid neist jõuab avaldamiseni vaid üks. „Ma kirjutan 3,7 romaani aastas. Tagantjärele hinnates võiks öelda, et seda juhib mingi rütm. Kuid ärge arvake, et kõik need romaanid head on. Ma olen kirjutanud lugematul hulgal läbikukkunud romaane, mida ma ealeski avaldada ei laseks.“[2] Nothomb on öelnud, et ta on „oma romaanidest rase“ ning väidab, et alustas kirjutamist 17-aastaselt [3].

Jaapanis 2011. aasta märtsis toimunud maavärina järel avaldati romaani "Jahmatus ja värinad" uus trükk, millele oli lisatud Nothombi uus novell "Les Myrtilles". Kogu raamatu müügist saadud tulu läks Jaapani päästeoperatsioonide toetuseks.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hygiène de l'assassin, 1992 (René-Fallet auhind, Alain-Fournier'i auhind)
  • Le Sabotage amoureux, 1993 (Vocation'i kirjandusauhind, Chardonne'i auhind). (Eesti keeles „Armastuse sõda“, tõlkinud Helle Michelson, Varrak, 2009)
  • Les Combustibles, 1994
  • Les Catilinaires, 1995
  • Péplum , 1996
  • Attentat , 1997
  • Mercure , 1998
  • Stupeur et tremblements, 1999 (Prantsuse Akadeemia grand prix). (Eesti keeles „Jahmatus ja värinad“, tõlkinud Eva Koff, Varrak, 2006)
  • Métaphysique des tubes, 2000. (Eesti keeles „Jumala lapsepõlv“, tõlkinud Tiina Jaksman, Varrak, 2004)
  • Cosmétique de l'ennemi, 2001 (2006. aastal etendus VAT teatris romaanil põhinev etendus „Vaenlase kosmeetika“.)
  • Robert des noms propres, 2002
  • Antéchrista, 2003
  • Biographie de la faim, 2004
  • Acide sulfurique , 2005
  • Journal d'Hirondelle, 2006
  • Ni d'Ève ni d'Adam, 2007 (Flore'i auhind)
  • Le Fait du prince, 2008 (Jean-Giono grand prix)
  • Le Voyage d'Hiver, 2009
  • Une Forme de vie, 2010
  • Tuer le père , 2011
  • Barbe-bleue, 2012 (Eesti keeles "Sinihabe", tõlkinud Pille Kruus, Tänapäev, 2013)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Marianne Payot, « La boulimie d’Amélie », Le Vif L’Express, Rubrique « Culture », 3. september 2004, lk. 84
  2. Anne Masset, « Amélie Nothomb », monomaniaque de l’écrit, La Libre Belgique, Rubrique « Questions à domicile », 4 august 1994, lk.2
  3. Rencontre avec Amélie Nothomb

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]