Allikamaks
Allikamaks (ingl. withholding tax) on kinnipeetav tulumaks, mille tulu väljamaksja peab tulust kinni pidama ja maksuametile üle kandma. Vastutus maksu tasumise eest lasub seejuures tulu väljamaksjal, mitte tulu saajal. Eestis tuleb allikamaksu tasuda töösuhtest tekkivatelt tuludelt[1], samuti osadelt füüsilisele isikule väljamakstavatelt kapitalituludelt (intress, rent, autoritasud)[2], samas kui teistelt kapitalituludelt tuleb tasuda kulumaksu (dividendid, erisoodustused ja naturaaltasud).
Valitsused rakendavad allikamaksu kohustust riikides, milles nii füüsilise isikud (ümbrikupalk) kui ka tulu väljamaksvatel ettevõtjad kalduvad maksupettustele omaksu suurendamiseks. Riikides, kus tulude deklareerimisel on erinevate maksusoodustuste kasutamisega võimalik vähendada riigile makstavat tulumaksukohustust, võib allikamaksu rakendamisel tekkida olukord, kus maksumaksja tuludest on kinni peetud suurem summa, kui ta tegelikult tasuma peab. Selline konflikt lahendatakse iga-aastase maksudeklaratsiooni esitamisega, milles liidetakse erinevatest allikatest laekunud tulud ja arvatakse maha kõik antud maksumaksjale kohaldatavad maksusoodustused[3] ning leitakse tegelik tulumaksukohustus. Ülemakse korral tagastab valitsusvõimu esindav maksuamet selle, alamaksustamise korral peab aga maksumaksja tegema lisamakse seadusega määratud aja jooksul. Riikides, kus ühe maksukohustuslase kõiki maksukohustusi vaadeldakse tervikuna, võib teha tasaarveldusi nii, et ühe maksu ülemaksed tasaarvestatakse teise maksu alamaksega.
Suurbritannias ja Austraalias on kehtestatud allikamaks PAYE (pay-as-you-pay) nime all. See eristub tavalisest allikamaksust täieliku eelmaksekohustusega nii, et hilisem maksudeklaratsiooni esitamise kohustus praktiliselt kaob. Tõsi, mõnedel erijuhtudel on maksudeklaratsiooni esitamise kohustus siiski nõutav.[4] [5]
ELi allikamaks[muuda | muuda lähteteksti]
ELi allikamaks on ELi liikmesriikide kodanike poolt teise liikmesriigi panka paigutatud investeeringute ja hoiuste intressituludest kinnipeetava tulumaksu üldnimetus. Kuna EL institutsioonidel pole maksukohustuse kehtestamise ja sissenõudmise õigust, siis on selle nimi eksitav. Maksukohustus kehtestati ELi hoiuste direktiiviga (EUSD)[6] ja see hakkas kehtima 2005. aastal.
Hoiuste direktiivi algne eesmärk oli, et riigid avalikustavad intressitulud, mis on väljamakstud mõne teise liikmesriigi residendile nii, et neid saaks maksustada võrdselt muude tuludega elukohariigis. Protsessi käigus ilmnes, et osa riike keeldub vastava teabe avaldamisest. Valdavalt olid need EL liikmesriikidest sõltuvad kuid sellest väljaspool asuvad saared, mis on saanud tuntuks maksuparadiisidena (Guernsey, Jersey, Mani saar, Briti Neitsisaared, Hollandi Neitsisaared ning Turks ja Caicos). Andmete avalikustamisest keeldusid ka Andorra, Lichtenstein, Monaco, San Marino ja Šveits.
Maksu eesmärgiks oli ühtse maksukohustuse kehtestamine ning sellest vältimisest hoidumine olukorras, kus ühe liikmesriigi kodanik hoiustab oma raha teises riigis. Maks peetakse kinni intressi väljamaksmisel ning see kantakse üle hoiuse omaniku maksuresidentsuse riigi tuludesse. Kuna kolm riiki ei soovinud avalikusta intressitulu saaja isikut, siis need riigid peavad allikmaksu kinni ning kannavad selle ühe summana elukohariigile, maksukohustuslase isikut avalikustamata. Nii oli võimalik säilitada pangasaladuse põhimõte. Vastavalt EL ja Šveitsi vahelisele kokkuleppele rakendatakse nendel juhtudel 35% allikamaksumäära.[7][8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tulumaksuseadus § 13
- ↑ Tulumaksuseaduse § 16 ja § 17
- ↑ Tulumaksuseaduse § 42
- ↑ HM Revenue and Customs (HMRC) PAYE for employers: the basics.
- ↑ Australian Tax Office's PAYG withholding web page for details and tools. [1]
- ↑ European Union Savings Directive (EUSD)
- ↑ Withholding Tax system, including Luxembourg new Bill
- ↑ "EU Savings Tax Directive Report". Internet Archive, arhiveeritud 15. septembril 2012.