Alfred Candidus Ferdinand zu Windisch-Graetz

Allikas: Vikipeedia
Feldmarssal Windischgrätz aastal 1852

Vürst Alfred Candidus Ferdinand zu Windisch-Graetz (ka Windisch-Grätz või Windischgrätz; 11. mai 1787 Brüssel21. mai 1862 Viin) oli Austria sõjaväelane, feldmarssal (1833) ja riigivürst.

Steiermargist pärinev Windischgrätz astus Austria armeesse 1804. aastal ning võitles kõigis Austria sõdades Napoleoni vastu. Ta teenis ära suure lugupidamise oma sõjaliste oskustega ning oli armees pidevalt kõrgetel positsioonidel. 1840 määrati ta Böömimaa vägede juhatajaks.

1848. aasta revolutsiooni ajal tegutses Windischgrätz Prahas otsustavalt ning surus seal mässukatsed maha. Ta kutsuti ka Viini korda looma, kuid sealsed poliitilised jõud, eriti liberaalsed ministrid, seisid sõjalise jõu kasutamisele vastu ja nõnda pidi marssal Böömimaale naasma. 1848. aasta oktoobris vallutas ta aga pärast lühikest piiramist pealinna revolutsionääridelt ning tast sai lühikeseks ajaks Austria mõjukaim mees. Tema ja ta soosiku Felix von Schwarzenbergi initsiatiivil viidi läbi ka keiser Ferdinandi asendamine tema 18-aastase vennapoja Franz Josephiga. 1849. aastal saavutas Windischgrätz esialgu suurt edu Ungaris, vallutades mässulistelt Buda, kuid et ta väed jäid pärast seda toppama ning ungarlaste juht Lajos Kossuth suutis oma vägede moraali taastada, järgnesid austerlastele rängad kaotused. Need viisid Windischgrätzi poliitikukarjääri kiiresti tupikusse. Ta läks erru ning suri 1862. aastal Viinis.

Vahva kindral Windischgrätz[muuda | redigeeri lähteteksti]

Windischgrätzist kui vahvast kindralist jutustab ka laul, mille eestikeelne tõlge pärineb Jaroslav Hašeki Švejki raamatust. Laulu ajalooline sisu on kaheldav, kuna 1859 toimunud Solferino lahingu ajaks oli Windischgrätzist juba kümme aastat erus, samas emotsionaalne sisu:

Soolikaid seal songiti ja

verd seal voolas põlvini.

Soolikaid seal songiti ja

tõusid lihakuhilad.

Vastab vägagi tõele. Lahingut pealt näinud Jean Henri Dunant lõi sealsete haavatute abistamiseks kohalikest naistest erapooletu abiüksuse. Selle kogemuse varal otsustati 1863 Genfis luua Rahvusvaheline Punane Rist

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]