Adam Afzelius

Allikas: Vikipeedia
Adam Afzeliuse portree. Carl Fredric von Breda õlimaal

Adam Afzelius (8. oktoober 1750 Larv, Västergötland20. jaanuar 1837 Uppsala) oli rootsi loodusteadlane, kes on tuntud eeskätt botaanikuna.

Ta oli Karl Linné viimane õpilane.

Ta tegutses Uppsala ülikoolis alates 1777 idamaade keelte õppejõuna ja alates 1785 botaanika demonstraatorina[1]. Aastatel 17921794 viibis ta uurimisreisil Sierra Leones[1]. 1793 valiti ta Rootsi Teaduste Akadeemia liikmeks. Alates 1796 oli ta saatkonna sekretär Londonis[1]. 19. aprillil 1798 valiti ta Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks. Pärast tagasipöördumist Rootsi võttis ta jälle tagasi oma töökoha botaanika demonstraatorina Uppsalas[1]. 1802 valiti ta Zoofütoliitilise Ühingu presidendiks – hiljem nimetati see ümber Linné Instituudiks. 1812 sai ta Uppsala ülikooli materia medica professoriks[1].

Lisaks paljudele bioloogiaalastele teostele avaldas ta 1823 Carl von Linné eluloo.

Tema nimelühend taimenimedes on Afzel.

Tema järgi on nime saanud taimeperekond afseelia (Afzelia)[2]. Heinrich Wilhelm Schott nimetas tema järgi võhalise taime Anubias afzelli.

Keemik Johan Afzelius oli tema vend. Teine vend Pehr von Afzelius (1760–1843) sai 1801 Uppsala ülikooli meditsiiniprofessoriks ja sai oma nimesse sõna "von" siis, kui ta aadlikuks tõsteti.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 The New American Cyclopedia, 1. kd, lk 181. Google'i raamat
  2. Der Große Brockhaus, 1. kd., 1928, lk. 146