Aasia tiigrid

Allikas: Vikipeedia
Nelja Aasia tiigri asukohad Ida-Aasias

Aasia tiigrid (inglise keeles Four Asian Tigers, East Asian Tigers või Asia’s Four Little Dragons; hiina keeles 亞洲四小龍) on metafoorne nimetus esimeste uusindustriaalmaade kohta Ida-Aasias. Aasia tiigrite hulka loetakse tavaliselt Lõuna-Korea, Taiwan, Hongkong ja Singapur, mille majandused tegid alates 1960ndatest kuni 1990ndateni läbi hüppelise arengu.[1][2] Stabiilse majanduskasvu ning seeläbi madala arengutasemega riikidest kõrgelt arenenud riikideks saamise tagasid Aasia tiigritele eelkõige suured ekspordimahud ja kiire industrialiseerimine.[1] Praeguseks on Singapurist ja Hongkongist saanud ühed maailma suurimad finantskeskused, Lõuna-Koreal on üks maailma suurimaid auto- ning elektroonikatööstusi ja Taiwan on väga arenenud infotehnoloogia vallas.[1] Lisaks sellele on antud riikide majandused üsnagi hästi vastu pidanud nii 1997. aasta Aasia majanduskriisi kui ka 2007. aastal alanud ülemaailmse finantskriisi ajal.[1] IMF arvab Aasia tiigrid 35 kõrgelt arenenud majandusega riigi hulka.[1]

Ülevaade[muuda | redigeeri lähteteksti]

1950ndate lõpus olid hilisemate Aasia tiigrite majandused vaid pisut paremal tasemel kui paljudel Sahara-taguse Aafrika riikidel.[3] Seetõttu otsustati nii Lõuna-Koreas, Taiwanis kui ka Singapuris majanduse arendamiseks kasutusele võtta erinevad riiklikud meetmed ja regulatsioonid.[3] Vaid Hongkongis jäi suurel määral püsima vabaturumajandus.[3] Aasia tiigrite kiire majanduskasvu tekitas eelkõige haridusvaldkonda investeerimine, ekspordile keskendumine ja stabiilse majanduskeskkonna loomine.[2]

Haridusel on Aasia tiigrite esilekerkimisel olnud üsna märkimisväärne roll. Kõik neli riiki mõistsid inimkapitali tähtsust majandusarengu kiirendamisel ning 1965. aastaks oli igas riigis inimestel võimalik saada põhiharidust. Haridusvaldkonnas paistis eriti silma Lõuna-Korea, kus keskhariduse omandajate osakaal oli 1987. aastaks 88%. Ühtlasi vähenes kõigis neljas riigis ka vahe meeste ja naiste haridustasemete vahel. Kokkuvõttes võimaldas haridusse investeerimine saada juurde spetsialiste, kelle järele kiirelt arenevates majandustes alati suur nõudlus on.[2]

Üheks Aasia tiigrite majanduste alustalaks peetakse ka stabiilset makromajanduskeskkonda. Kõik neli riiki suutsid hüppelise arengu käigus suuremal või vähemal määral vältida suuri eelarve puudujääke, suurte välisvõlgade tekkimist ning ebastabiilseid valuutakursse. Lõuna-Korea eelarve puudujäägid olid 1980ndatel väiksemad kui tollastel OECD riikidel keskmiselt ning Hongkongil, Singapuril ja Taiwanil puudus välisvõlg. Kuigi Lõuna-Korea omas aastatel 1980 kuni 1985 märkimisväärset välisvõlga, siis selle mõju oli riigi suurte ekspordimahtude tõttu siiski väike. Lisaks sellele omasid Aasia tiigrid üsna head kontrolli oma valuutakursside üle, vältides valuuta nõrgenemist ja hoides valuutakurssi stabiilsena.[2]

Ekspordipoliitikat peetakse üheks peamiseks põhjuseks, miks need neli riiki niivõrd kiire majanduskasvu saavutasid. Hongkong ja Singapur soodustasid vabakaubandust ning neoliberalistlikku majandust. Näiteks seoti neis kahes riigis väikeste kohalike finantsturgude tõttu toodete hinnad rahvusvaheliste hindadega. Lõuna-Koreas ning Taiwanis aga pandi pigem rõhku oma kaupade ekspordile. Ekspordi soodustamiseks loodi ettevõtetele võimalikult head tingimused tootmiseks ning samuti võimaldati firmadele eksporditoetusi ja -soodustusi. Lisaks sellele pandi Lõuna-Koreas, Taiwanis ja Singapuris ekspordi elavdamiseks paika niinimetatud eelistatud majandusharud, mis said riigilt veelgi rohkem toetusi. Eelkirjeldatud riiklike poliitkate koosmõjul saavutasidki need neli riiki 30 aasta vältel keskmiselt 7,5-protsendilise majanduskasvu.[2]

Kultuuriline taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasia tiigrite edu on proovitud seletada ka läbi konfutsianismi rolli sealsetes ühiskondades. Selline käsitlus on mõnevõrra sarnane Max Weberi protestantliku tööeetika teooriaga. Väidetavalt sobib ka konfutsianistlik kultuur kokku industrialiseerimisega, kuna sealgi väärtustatakse stabiilsust, usinust, lojaalsust ja austust. Näiteks Singapuri koolides õpetati konfutsianismi kuni 1990ndateni ning Lõuna-Korea firmades nagu Hyundai korraldati konfutsianistlikke seminare. Samas ei pruugi selline teooria paika pidada, sest tihtipeale on just konfutsianismi süüdistatud selle sünnimaa Hiina majandusprobleemides.[4][5]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Four Asian Tigers. investopedia.com. Kasutatud 27.11.2014. (inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 John Page. The East Asian Miracle: Four Lessons for Development Policy. NBER Macroeconomics Annual 1994 Cambridge, MA: MIT Press, 1994. ISBN 9780262560801.
  3. 3,0 3,1 3,2 Dani Rodrik. Getting Globalization Right: The East Asian Tigers. OECD Insights. Kasutatud 27.11.2014. (inglise keeles)
  4. Lin, Justin Yifu. Demystifying the Chinese Economy. Cambridge University Press. p. 107, 2012. ISBN 978-0-521-19180-7.
  5. DuBois, Thomas David. Religion and the Making of Modern East Asia. Cambridge University Press. pp. 227–228, 2011. ISBN 978-1-139-49946-0.