2010. aasta Tšiili maavärin

Allikas: Vikipeedia
2010. aasta Tšiili maavärina epitsenter
Hävinud hoone Concepciónis

2010. aasta Tšiili maavärin oli maavärin, mis toimus Tšiilis 27. veebruaril 2010 kell 3:34 kohaliku aja järgi (6:34 maailmaaja järgi)[1].

Maavärin toimus Nazca laama ja Lõuna-Ameerika laama piiril. Need laamad liiguvad teineteise suunas kiirusega 78 mm aastas. See liikumine on erisuguse kiirusega kestnud juba miljoneid aastaid. Väiksema kiiruse perioodidel tekib kahe laama piirile kurrutus, milleks on Andide mäestik. Suurema kiiruse perioodidel sukeldub üks laam (Nazca) teise alla ja selle tulemusena on tekkinud Peruu–Tšiili süvik. Ühtlasi tõuseb teine laam mitme kilomeetri võrra kõrgemale ja selle tulemusena on tekkinud Altiplano.

Maavärina epitsenter oli Maule piirkonna ranniku lähedal Concepciónist 90 km edela suunas ja kolle 55 km sügavusel maa sees [1].

Maavärina tugevuseks mõõdeti 8,8 magnituudi Richteri skaala järgi[2] ja kestuseks umbes kolm minutit. See oli tugevaim maavärin Tšiilis pärast 1960. aasta toimunud 9,5-magnituudist 1960. aasta Valdivia maavärinat (see oli 9,5-magnituudine) ja tugevaim maailmas pärast 2004. aasta India ookeani maavärinat.

Esimene järeltõuge toimus juba 20 minutit pärast maavärinat ja oli 6,2-magnituudine. 6. märtsiks oli registreeritud juba 130 järeltõuget, millest 13 olid võimsamad kui 6,0 magnituudi. Kõige võimsam järeltõuge oli 6,9-magnituudine. 11. märtsil toimus O'Higginsi piirkonnas Pichilemus 6,9-magnituudine maavärin, mida on peetud nii iseseisvaks maavärinaks kui järeltõukeks. Üle 6-magnituudilisi tõukeid esines järgmistelgi kuudel kuni maini.

Maavärina tulemusena nihkus Lõuna-Ameerika laam mööda enam kui 700 km pikkust murrangut lääne poole. Nihe on erinev, näiteks Tšiili pealinn Santiago nihkus 24 cm, aga Concepción 3,04 meetrit ja Buenos Aires 3,9 cm. Ühtlasi tõusid Cobquecurast lõuna pool mitu linna kuni 3 meetri võrra kõrgemale. Hinnanguliselt suurenes Tšiili pindala 1,2 km² võrra.

Maavärinat oli selgelt tunda põhja poole Valparaísoni ja lõuna poole La Araucaníani. Selles piirkonnas elab Tšiili elanikest 80%. Kõige tugevamad tõuked tabasid Arauco ja Coroneli linna. Ka pealinnas Santiagos oli maavärin 7-magnituudine. Tõukeid oli tunda ka enamikus Argentiina linnades, sealhulgas Buenos Aireses.

Tsunamihoiatus anti kõigile Vaikse ookeaniga piirnevatele riikidele. Tsunami energia oli suunatud otse Jaapani suunas. Mitmele poole Jaapanisse jõudis rohkem kui meetri kõrgune tsunami, kõige kõrgem (1.61) oli see Yamadas. Laine jõudmiseks Tšiilist Jaapanisse kulus 24–28 tundi. Prantsuse Polüneesiasse kuuluval Hiva Oal oli tsunami kõrgus 1.79, kõikjal mujal alla meetri. Ameerikas väljaspool Tšiilit oli kõige kõrgem tsunami Acapulcos (62 cm). Sinna jõudmiseks kulus lainel 11 tundi.

5. märtsi 2010 seisuga on hukkunud 802 inimest [3] peamiselt Concepcioni provintsis, sh 13 inimest Santiagos [4]. 19 inimest on teadmata kadunud ja üle 500 sai viga [3]. 15. mail 2010 teatati lõplikuks hukkunute arvuks 521.

Maavärinas kokku varisenud kiirtee

Palju hooneid kukkus kokku, purunesid telefonikaablid ja elektriliinid. Elekter kadus 93% Tšiili elanikest ja elektrikatkestus kestis mõnel pool mitu päeva. Maavärina tõttu süttis pealinna lähedal asuv keemiatehas [4].

Tšiili president Michelle Bachelet kuulutas riigis välja eriolukorra. 4. märtsil teatas ta, et Tšiili vajab välisabi ja maa ülesehitamiseks kulub mitu aastat. Rohkem kui pool riigist kuulutati katastroofipiirkonnaks. Maavärin langes enam-vähem kokku presidendivahetusega, sest 11. märtsil astus ametisse Sebastián Piñera.

Pärast maavärinat algas Concepcióni kaubanduskeskustes ulatuslik rüüstamine. Varastati mitte üksnes toitu ja teisi esmatarbekaupu, vaid ka elektroonikat ja kõike muud väärtuslikku. Tänavatele saadeti karabinjeeride eriüksused, mis olid varustatud pisargaasi ja veekahuritega. Valitsus kuulutas välja keelutunni, aga kõigest hoolimata jätkus rüüstamine nii linnas kui maal. Sõjaväepolitsei vahistas 1. ja 2. märtsil 160 rüüstajat. Politsei omakorda hakkas vahistama inimesi, kelle valdustest leiti röövitud kaupu. Rüüstamised kestsid umbes nädala, enne kui kord majja saadi. Osa inimesi tassis varastatud esemed oma kodunt välja tänavale ja jättis need sinna.

Concepciónis olevast El Manzano vanglast põgenes 203 kinnipeetavat, kes otsekohe pärast põgenemist hakkasid uusi kuritegusid korda saatma. 1. märtsiks oli neist ainult 36 uuesti kinni nabitud. Sugugi kõigil vangidel põgenemine ei õnnestunud; need korraldasid vanglamässu ja panid vangla mitmest kohast põlema.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]