Ēdole piiskopilinnus

Linnusekehand on enamjaolt säilinud hilisemas mõisaaegses korduvalt ümberehitatud Ēdole lossikompleksis

Ēdole piiskopilinnus (eesti Edoli, saksa Edwahlen) oli Kuramaa piiskopkonna kivilinnus Lätis, Kuramaa (Kurzeme) kultuuriajaloolises piirkonnas, Kuldīga piirkonnas (Kuldīgas novads), Edoli vallas (Ēdoles pagasts) Ēdoles, Vanka jõe vasakpoolsel ehk lõunakaldal.

Nimekujud

• 1620 – Edwalen

Asukoht

Linnus asetseb Kuramaa lääneosas 17 km kaugusel Läänemerest ja u 45 m kõrgusel üle merepinna; kõrgustikul, läbi mille Vanka jõgi voolab kagust loodesse Užava jõkke. Edole asulas on Vanka jõgi vana veskitammi poolt üles paisutatud ja linnus jääb selle idasopi lõunakaldale. Ümber linnuse jookseb Lossi tänav (Pils ceļš), teisel pool vallikraavi on Kuldiga-Alsunga maantee P119, mis möödub ka Edoli kirikust.

Ajalugu

Kuramaa võimalik haldusjaotus XIII sajandil

Vaade läänest üle veskipaisjärve Edoli piiskopilinnusele 1795. aastal. Vasakul veski, paremal kirik, tagaplaanil linnus. J. C. Brotze kogust

1229. aastal on ürikutes esmamainitud Edoli kihelkonda (kiligunda Edualia). Arvatakse, et see jäi Ventava maakonda ja kuulus kuralaste või liivlaste pealiku Lammekini valitsemise alla.

1248. aasta on ajalookirjanduses kohatav kõige varasem kivilinnuse ehituse alguse daatum.

1253, kui Kuramaa jaotati Liivi ordu ja Kuramaa piiskopi, frantsiskaani Heinrich von Lützelburgi vahel, jäi Edoli piirkond piiskopkonnale. Kuramaa piiskopkond oli orduga tihedalt seotud ning seal ei tekkinud mujal Vana-Liivimaal nii traditsioonilisi tülisid ega vastasseise kahe suurvõimu vahel. Toomhärrad olid ka ühtlasi orduvennad ja vasalle oli vähe ning piiskopkonna maad olid jaotatud ordumaade vahel kolmeks piirkonnaks. Piiskopkonna linnused püstitati rohkem kohalike keskustena kaitseks põliselanike mässude ning mereröövlite ja leedulaste rüüsteretkede vastu. Piiskopkonnal säilis läbi terve keskaja siiski vormiline iseseisvus. 1252 oli piiskop Heinrich kohe pärast paavsti poolt ametissemääramist asutanud Saksa ordu kõrgmeistriga konsulteerides ja Liivi ordu viitsemeistri Eberhard von Sayni kaasabil Meemelisse (Klaipeda) kuralaste puitlinnuse lähedale oma kivilinnuse, millest pidi saama algselt Kuramaa piiskoppide residents.

Enim toetatud on versioon, mille järgi algne linnus on asutatud perioodil 1264–1276 piiskop Heinrichi poolt. Seda tõendavat Saksamaal elavate viimaste mõisaomanike von Behride valduses olevad dokumendid. Ka müüriladumistehnika ja telliskivide suurus viitavat tollele ehitusajale. Pärast 1260. aastal toimunud Durbe lahingut põgenes piiskop Heinrich oma diötseesist Kölni ja on kaheldav, kas ta Saksamaalt Liivimaale üldse naasis. 1263 astus ametisse juba uus piiskop Edmund von Werth. Siiski, ühe dateerimata, kuid 1262. aastasse arvatava dokumendi järgi kinnitanud Heinrich Kuramaal Riia toomkapiitlile kuuluva omandi piirid, mis hiljem palju tüli ja riidu põhjustas.

Nordeckide perekonna vapp. Pilt Johann Siebmacheri (1561–1611) raamatust

1275. aastat nimetatakse 1753. aastal trükitud Arndti kroonikas linnuse ehituse ajaks ordumeister Walter von Nordecki eestvõttel.

1338 on Edole juba majanduslinnusena kasutuses olnud.

XIV–XV sajandi ürikutes on tihti juttu Edole piirkonna põllumaadest.

1432 läks siinne maavaldus Kuramaa toomkapiitlile.

1559 müüs Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop Johann IV Münchhausen oma piiskopkonna Taani kuningale, kes andis valduse üle oma nooremale vennale, Holsteini hertsogile Magnusele. Selle tehingu vastu olid ägedalt nii piiskopkonna koadjuutor, kui ka Hannoverist saabunud viimane toompraost Ulrich von Behr, kes tahtis samuti ise piiskopiks saada. Et viimast lepitada, rentis hertsog Magnus talle 16. jaanuaril 1561 suured maavaldused (56 000 ha) Kuramaal sealhulgas Edoli ja Zlekase linnusmõisad.

Von Behride Alam-Saksimaa ja Kuramaa suguvõsaharu vapp.

1562 naasis Ulrich Saksamaale ja andis oma Kuramaa valdused vennale Johann von Behrile, kes pani aluse Behride Kuramaa aadlidünastiale. Edoli kuulus Behridele kuni 1920ndate alguseni. Lisaks sai Johann Magnuselt veel ka Edolest 45 km põhja pool asuva Pope linnusmõisa.

1583, nn Piltene pärilussõja ajal, kui Taani kuningas määras pärast hertsog Magnuse surma piiskopiametisse Johann von Behri ja Poola väed püüdsid seda takistada ning Edolit vallutada, siis ei suutnud nad seda. Lahingus sai surma ka poolakate rühma juht kolonel Oborski. Linnus oli hästi kindlustatud, kuid arvatakse, et siis kannatas linnuse vana kirdekülje hoonetiib.

1622, Poola-Rootsi sõdade ajal oli Edolis suur tulekahju.

Ehitus

Vaade läänest vallikraavinurgast ümarale suurtükitornile (november 2010)

Linnusteuurija Armin Tuulse järgi on tegemist vaba laagerkastelliga, mis sarnanes stiililt algselt Kuramaa laagerkastelliga ja sellel oli hoonestatud vaid üks kirdepoolne tiib, milles olevad väikesed ruumid olid piiskopi ametkonna käsutuses. Hiljem, kui keskaja lõpuks olid välja ehitatud ka ülejäänud hoonetiivad, jäljendas ehitis väikest konvendihoonet. Pealinnus on olnud põhiplaanilt 31,5*34,5 m suurune peaaegu ruudukujuline laagerkastell, mille nurgad asetsesid põhiilmakaarte suundades ja millel oli korralik kivihoone vaid kirdetiivas. Kagutiivas asus neljakandiline müürist eenduv suur väravatorn, ülejäänud külgedel asetsesid tõenäoliselt juhuslikult laiali püstitatud puidust vahvärkehitised, mis täitsid majandushoonete ülesandeid. Rohkem torne ei olnud. Veskijärv ja jõeorg kaitsesid linnust ainult kirdest, ülejäänud kolmel küljel olid u 20 m laiused suured osaliselt veega täidetud vallikraavid, mis piirasid linnuseala mõõtudega 100*120 m. See avar territoorium pealinnuse ümber võis olla ka näiteks püstpalktaraga piiratud ja kasutusel eeslinnusena, kuid sellekohaseid uurimusi ega arheoloogilisi kaevamisi tehtud ei ole ja kindel teave sellest puudub.

Alles XVI sajandiks hoonestati täielikult ka loode- ja edelatiib ning kastelli läänenurka püstitati tugevalt flankeeriv suur ümar suurtükitorn, mis võttis üle kogu läänepoolse perimeetri kaitse. Loodetiiba ehitati siis ka ristikäik või ühendusrõdu. Kagutiib toestati 8 jämedale ümarpiilarile ja 4 kaitsemüüripilastrile, nii et esimesele korrusele moodustus kahelööviline alussaal.

Ülejäänud juurdeehitused kagutiiva välislaienduse ja loodeküljel paikneva eeslinnuselaadse väikese ümartorniga hoovikompleksi ning kirdekülje danskerilaadse rajatise näol kuuluvad enamjaolt XIX sajandisse ja mõisaaega.

Praegune seisukord

Vaade lossile kagust (juuli 2000)

Tänaseks on linnusekehand enamjaolt säilinud hilisemas mõisaaegses korduvalt ümberehitatud lossikompleksis, mis laiub 65*34,5 m suurusel alal. Ka vallikraavid on täielikult säilinud. Lossi kaguküljel asuva peavärava juurde viib üle vallikraavi lagunenud ja kinniaetud kivisilla kehand. Tee viib ka järvepoolsest küljest ümber lossi ja üle loodepoolse vallikraavi põhjaotsa vana Edoli keskuse suunas.

Vaata ka

• Ēdole loss
• Ēdole mõis