Éric Perrot

Éric Perrot (sündinud 29. juunil 2001 Bourg-Saint-Maurice'is Savoia departemangus) on Prantsusmaad esindav Prantsuse-Norra laskesuusataja. Ta tuli 2021. aastal juunioride maailmameistriks, sai järgmisest hooajast Prantsusmaa koondislaseks ning võitis 2023. aasta märtsis oma esimese maailma karikasarja etapi.

Ta on kahe endise laskesuusataja, prantslase Franck Perrot' ja norralanna Tone Marit Oftedali poeg, mõlemad endised laskesuusatamise juunioride maailmameistrid vastavalt 1992. aastal Canmore'is eraldistardiga sõidus ja 1993. aastal Ruhpoldingis teatesõidus. Ta veetis kogu oma lapsepõlve Savoys, ajendades teda Prantsusmaa eest võistlema.

Éric Perrot osales esimest korda rahvusvahelistel võistlustel 2019. aastal Sarajevos toimuva Euroopa noorte olümpiafestivali raames ning võitis kohe sprindisõidu ja hõbeda segateatesõidus. 2020. aastal osales ta esimest korda noorte MM-il Lenzerheides ja võitis pronksiga eraldistardi arvestuses. Järgmisel aastal Obertilliachis toimunud juunioride maailmameistrivõistlustel võitis ta jälitussõidus hõbeda ja teatevõistluses kulla koos Oscar Lombardot, Sébastien Mahoni ja Émilien Claude'iga. Prantslane debüteeris IBU karikasarjas 2021. aasta jaanuaris ja jõudis Arberis esimesel sprindil kohe 10 parema sekka kaheksandana ning pääses teatesõidus poodiumile. Ta osales ka 2021. aasta Euroopa meistrivõistlustel Duszniki-Zdrójis ja saavutas sprindis oma parima viienda koha. Hooaja 2020-21 lõpus debüteeris Perrot 19-aastasena Östersundi MK-etapil. Sprindis tuli ta 76. kohale ega kvalifitseerunud seetõttu jälitussõidule.

Järgmist hooaega alustas Perrot esialgu IBU karikasarjas. Tänu kahel korral pääsemist esikümnesse lülitus ta pärast kolme võistlust MK-sarja ja jäi napilt Östersundis saavutamata esimesed MK-punktid, saavutades jälitussõidus 41. koha. Hochfilzenis tuli ta jälitussõidus 36. kohale ja sai esimest korda MK-punkte. Pärast seda, kui ta ei suutnud kahel järgmisel jalal jälitussõidule kvalifitseeruda, saavutas prantslane Ruhpoldingi sprindis oma esimese kümne parema tulemuse kaheksanda kohaga ilma laskevigadeta. Anterselvas kasutati teda esimest korda teatevõistluses viimases vahetuses, ta lahkus veatu seeria järel lasketiirust teisena, kuid kukkus viimasel ringil ning pidi Venemaa ja Saksamaa mööda laskma. Perrot pääses Pekingi olümpiamängudele asendusmehena, kuid ootuspäraselt teda ei kasutatud.

Perrot pääses koondisse ka talvel 2022-23 MK-sarjas, ta kuulus Kontiolahtis Prantsusmaa meeste teatevõistkonda ja tõusis koos Fabien Claude'i, Émilien Jacquelini ja Quentin Fillon Mailletiga esimest korda MK-poodiumile. Pärast alla keskmise esitusi viidi ta jaanuaris Osrblie IBU karikasarja etapile, kus ta ei andnud teistele võimalust ning võitis sprindi ja supersprindi. Tagasi MK-sarja pääses ta Ruhpoldingis ja sai teatesõidus pronksi, tema esimesed MK-etapid möödusid keskmise eduga. Prantslane võistles Nové Město na Moravěs oma esimeses segateatevõistluses, viis meeskonna juhtima ning sai koos Fabien Claude’i, Lou Jeanmonnot ja Caroline Colomboga oma esimese MK-etapivõitu. Nädalavahetus Östersundis oli tal vägagi edukas: individuaalarvestuses saavutas Perrot oma parima tulemuse kõrgeimal tasemel 6. kohaga ning meeste teatesõidus tuli teisele kohale. 21-aastaselt saavutas ta oma esimese individuaalse poodiumi ühisstardis, paremuselt neljanda ajaga tegi ühe laskevea ning sai Vetle Sjåstad Christianseni ja Johannes Dale järel kolmanda koha. Hooaja kokkuvõttes oli ta maailma edetabelis 34. kohal.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]