Édith Piaf

Allikas: Vikipeedia
Edith Piaf.jpg

Édith Piaf (kodanikunimi Édith Giovanna Gassion; 19. detsember 1915 Pariis10. oktoober 1963) oli prantsuse laulja ja näitleja.

Piafi laulud peegeldasid tema enda elukäiku. Väga tuntud olid tema poolt lauldud šansoonid. Tema kuulsaimad laulud on teiste seas "La vie en rose" (1946), "Hymne à l'amour" (1949), "Milord" (1959), "Non, je ne regrette rien" (1960), "l'Accordéoniste" (1955), "Padam... Padam..." (1951) ja "La Foule" (1957).

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Édith Giovanna Gassion sündis 19. detsembri 1915 Pariisi vaestekvartalis Belleville'is.[1] Tema ema Anita Maillard teenis elatist kohaliku kohviku lauljana (tema lavanimi oli sel ajal Line Marsa). Édithi isa Louis Alphonse Gassion oli tsirkuseakrobaat, kes teenis elatist Pariisi tänavatel esinedes. Enne Édithi sündimist astus ta vabatahtlikuna sõjaväkke, et võtta osa Esimesest maailmasõjast.[1] Esimese puhkuse sai ta tütre sündides. Hiljem, saades teada, et ema on oma tütre hüljanud ja keegi tema eest ei hoolitse, saatis ta väikese Édithi oma ema Emma (Aïcha) Saïd ben Mohammedi juurde, kes elas Normandias Lisieux's ja pidas seal bordelli.[1]

Kolmandast kuni seitsmenda eluaastani oli Piaf peaaegu pime. Selle põhjuseks oli väljaravimata krooniline sarvkestapõletik ehk keratiit. Vanaema tegi kõik selleks, et väike Édith saaks jälle nägijaks ning ühes biograafias on mainitud, et ime sündis ja Édithi nägemine taastus pärast visiiti Lisieux' Thérèse'i juurde.

Aastast 1929 elas Édith isaga, esinedes Pariisi tänavail ja saates teda ringreisidel. 15-aastasena läks ta isa ja tema uue perega riidu ning alustas iseseisvat elu.[1]

Aastal 1932 armus tollal 17-aastane Édith Louis Duponti ja noored hakkasid koos elama väikeses hotellis Belleville'i kvartalis. Aasta hiljem sündis tütar Marcelle, kes suri meningiiti kolmandal eluaastal.[1] Rohkem Édithil lapsi ei sündinud.

Pärast tütre surma hakkas Édith jälle Pariisi tänavail laulma. Aastal 1935 märkas Pariisi Pigalle'i piirkonnas tema omapärast olekut ja vapustavat häält ühe ööklubi omanik Louis Leplée. Talle kuulus ööklubi "Le Gerny" Champs-Élysées'l, mille külastajad olid väga mitmekesise sotsiaalse taustaga. Leplée veenis Piafi enda juures laulma.

Oma väikese kasvu ja närvilise olekuga meenutas Édith Lepléele varblast, mille pärast viimane hakkas teda kutsuma La Môme Piafiks ("Väike varblane"). See hüüdnimi saatis Piafi kogu ülejäänud elu ning sai tema esinejanimeks.

Leplée õpetas talle lavaloleku põhitõdesid ja käskis Piafil kanda musta kleiti, mis hiljem muutus tema visuaalseks kaubamärgiks. Samuti tegi ta palju reklaami, meelitades niimoodi kohale paljusid kuulsusi, teiste seas ka näitleja Maurice Chevalier'.

Ööklubides esinemised viisid 1936. aasta jaanuaris kahe esimese albumini - "Les Momes de la Cloche" ja "L'Étranger", millest viimase kirjutas Marguerite Monnot, kes tegi Piafiga koostööd tema karjääri lõpuni.

6. aprillil 1936 lasti Leplée oma korteris maha. Piafi kahtlustati kaasosaluses ning teda küsitleti, lõpuks mõisteti ta siiski õigeks (Leplée tapsid mafioosod, kellel olid kunagi Piafiga sidemed olnud). Kuid isegi õigeksmõistmise valguses ei olnud meedias tekitatud negatiivne kuvand visa kaduma. Et oma maine taastada, palkas Piaf Raymond Asso (laulukirjutaja, ärimees ja Võõrleegioni veteran), kellega tekkisid hiljem romantilised suhted. Just Asso oli see, kes muutis Piafi lavanime "Édith Piafiks", keelas Piafi varasematel (ja kohati kahtlastel) tuttavatel temaga edaspidi ühendust võtta ning soovis, et Monnot kirjutaks Piafile laule, mis peegeldaksid või vihjaksid Piafi tänavaelu-aegsetele läbielamistele.

1940. aastal mängis ta teist peaosa Jean Cocteau edukas ühevaatuselises näidendis Le Bel Indifférent.

Édith Piaf suri 11. oktoobril 1963 maksavähki, olles vaid 47-aastane. Ta on maetud Pariisi Père Lachaise'i kalmistule.

Popiersie Edith Piaf ssj 20060914.jpg

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pariisis asub pisike, vaid kahe toaga muuseum "Musée Édith Piaf", kus on võimalik näha Piafi elusuurust kartong-väljalõiget, Piafi kingi (suurus 34) ja palju muud temaga seonduvat.[2]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Biograafia. rfimusic.com. Kasutatud 17.03.2012. (inglise)
  2. The love of a poet

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]