Édith Piaf

Édith Piaf (sündinud Édith Giovanna Gassion; 19. detsember 1915 Pariis – 11. oktoober 1963) oli prantsuse lauljatar ja kultuuriikoon, keda võib pidada Prantsusmaa suurimaks poplauljaks üldse. Piafi laulud peegeldasid tema enda elukäiku, väga tuntud olid tema lauldud ballaadid. Tema kuulsaimad laulud on teiste seas "La vie en rose" (1946), "Hymne à l'amour" (1949), "Milord" (1959), "Non, je ne regrette rien" (1960), "l'Accordéoniste" (1955), "Padam... Padam..." (1951) ja "La Foule" (1957).

Ta sündis Pariisi vaestekvartalis.

Édith Piaf suri 11. oktoobril 1963 maksavähki, olles vaid 47-aastane. Ta on maetud Pariisi Père Lachaise'i kalmistule.

Pariisis asub pisike, vaid kahe toaga muuseum "Musée Édith Piaf", kus on võimalik näha Piafi elusuurust kartong-väljalõiget, Piafi kingi (suurus 34) ja palju muud temaga seonduvat.

Lauljakarjäär

Piafi avastas 1935. aastal Pariisi Pigalle'i piirkonnast ööklubi omanik Louis Leplée, kelle klubi Le Gerny Champs-Élysées'l külastasid sageli nii ülem- kui alamklassid. Leplée veenis Piafi siiski laulma, hoolimata neiu suurest närvilisusest, mis, koos Piafi lühikese kasvuga andis Lepléele inspiratsiooni hüüdnimeks La Môme Piaf ("Väike varblane"), mis saatis Piafi ülejäänud elu ning oli tema esinejanimi. Leplée õpetas talle lavaoleku põhitõdesid ja käskis Piafil kanda musta kleiti, mis muutus hiljem Piafi visuaalseks kaubamärgiks. Leplée juhtis intensiivselt reklaamikampaaniat, meelitades kohale paljusid kuulsusi, sealhulgas näitleja Maurice Chevalier. Ööklubides esinemised viisid 1936. aasta jaanuaris kahe esimese albumini - "Les Momes de la Cloche" ja "L'Étranger", milledest viimase kirjutas Marguerite Monnot, kes tegi Piafiga koostööd tema karjääri lõpuni.

6. aprillil 1936 lasti Leplée oma korteris maha. Piafi kahtlustati kaasosaluses ning teda küsitleti, lõpuks mõisteti ta siiski õigeks (Leplée tapsid mafioosod, kellel olid kunagi Piafiga sidemed olnud). Kuid isegi õigeksmõistmise valguses oli meedias tekitatud negatiivne kuvand visa kaduma. Et oma maine taastada, palkas Piaf Raymond Asso (laulukirjutaja, ärimees ja Võõrleegioni veteran), kellega tekkisid hiljem romantilised suhted. Just Asso oli see, kes muutis Piafi lavanime "Édith Piaf-iks", keelas Piafi varasematel (ja kohati kahtlastel) tuttavatel temaga edaspidi ühendust võtta ning soovis, et Monnot' kirjutaks Piafile laule, mis peegeldaksid või vihjaksid Piafi tänavaelu-aegsetele läbielamistele.

1940. aastal mängis ta teist peaosa Jean Cocteau' edukas ühevaatuselises näidendis Le Bel Indifférent.

Kirjandus

• Édith Piaf, "Minu elu" (mälestusi). Slovaki keelest tõlkinud Katarina Anderlova. Ramona, Rapla 1994, 100 lk; ISBN 998560069X
• Tiiu Vilimaa, "Armastus kui muinasjutt" (Édith Piafi elust ja viimasest armastusest. Simone Berteaut' mälestusraamatu põhjal) – Eesti Naine 2001, juuni, lk 36–38
• Philippe Crocq, Jean Mareska, "Édith Piaf – valguses ja varjus". Tõlkinud Mirjam Lepikult. Kirjastus Sinisukk, Tallinn 2009, 288 lk; ISBN 9789949146352
• Édith Piaf, "Õnnepeole. Autobiograafia Jean Cocteau eessõnaga". Tõlkinud Sirje Keevallik ja Lauri Leesi. Tänapäev, Tallinn 2010, 184 lk; ISBN 9789985628850

Välislingid

• Enn Eesmaa, "Nädala juubilar Édith Piaf 90" (Kesknädal 14. 12. 2005, lk. 15)