Šelfiliustik
Šelfiliustik on liustik, mis ujub merepinnal, olles üht otsa pidi seotud teda toitva maismaaliustikuga. Et šelfiliustik ujub meres, tõuseb ja mõõnab ta koos alloleva merega.
Šelfiliustikud tekivad sageli merre voolanud maismaaliustikest ja on mingist servast sellega seotud. Kuid šelfiliustikku võib toita ka ta pinnale sadav ja jääks muutuv lumi. Enamasti on tegemist jääkilpide servadega. Tuntuim ja suurim (pindalalt umbes 10–11 Eestimaad) šelfiliustik on Rossi šelfiliustik Antarktikas, mida uhub Rossi meri. Mandri vastasküljel Atlandi ookeani poolel on pea sama ulatuslik (u 420 ruutkilomeetrit) Filchneri-Ronne šelfiliustik, mida uhub Weddelli meri. Teistel rannikutel on veel kümmekond tunduvalt väiksemat šelfiliustikku (Amery šelfiliustik, Larseni šelfiliustik, Riiser-Larseni šelfiliustik, Fimbuli šelfiliustik, Shackletoni šelfiliustik, George VI šelfiliustik, Westi šelfiliustik ja Wilkinsi šelfiliustik) mille pindala kliima soojenedes kiiresti kahaneb. Põhja-Kanadas kunagi olnud Ellesmere'i šelfiliustik, mis oma ligikaudu 9000 ruutkilomeetriga oli Arktika suurim, on aja jooksul lagunenud väiksemateks osadeks ja enamasti sulanud. Suurim allesolev osa Ward Hunt on vaevalt poole Hiiumaa suurune.
Šelfiliustik võis varem põhimõtteliselt ulatuda ka šelfi ehk mandrilava kohal asuvast madalast šelfimerest kaugemale avamerele, kuid praegu selliseid liustikke pole, kuna sügavama mere kohale ulatuv kinnisjää laguneb kevadtormidega jäämägedeks[viide?].
Kohtades, kus mere põhi ulatub šelfiliustiku aluspinnani, läheb šelfiliustik üle maismaaliustikuks. Seejuures on maapinna tase sellises piirkonnas oluliselt madalam (šelfiliustiku süvise võrra) merepinnast.