Ülo Jaaksoo
Ülo Jaaksoo (sündinud 16. aprillil 1939 Mõisakülas) on eesti informaatikateadlane, Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1986).
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on lõpetanud 1957. aastal Mõisaküla Keskkooli ja 1962. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi automaatika ja telemehaanika erialal. Aastatel 1965–1968 oli ta Eesti NSV TA Küberneetika Instituudi aspirant. Tehnikakandidaadi väitekirja teemal "Aktiivse informatsiooni kogumisega adaptiivsed juhtimissüsteemid" kaitses ta Küberneetika Instituudi aspirandina 1969. aastal ning tehnikadoktori kraadi mitmemõõtmeliste juhtimissüsteemide interaktiivse analüüsi alal sai Läti TA Elektroonika ja Arvutustehnika Instituudi juures 1982. aastal. Professori kutse sai ta 1985. aastal.[1] Täiendanud end NSV Liidu TA Automaatika ja Telemehaanika Instituudis Moskvas 1962/63, Lundi Ülikoolis 1973 jm.
Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti NSV TA Küberneetika Instituudi insener 1961–1970, vaneminsener 1962, nooremteadur 1963–1969, programmeerimisbüroo grupijuht 1969–1970.
TPI/TTÜ automaatika kateedri õppejõud tunnitasu alusel 1969/70–1976/77, vanemõpetaja (osalise koormusega) 1976–1984; küberneetika baaskateedri juhataja 1984–1988, professor (osalise koormusega) 1985–1988.
Eesti NSV TA Küberneetika Instituudi programmeerimisbüroo vanemteadur 1970–1979; arvutustehnika eksperimentaalse konstrueerimisbüroo juhtimissüsteemide osakonnajuhataja 1980–1984; instituudi teadusdirektor 1984–1989, direktor 1989–1997. Cybernetica AS juhatuse esimees, tegevjuht 1997–2012, 2013–2023 nõukogu esimees.[2]
Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valiti ta 1986. aastal informaatika alal, kuulub akadeemia informaatika ja tehnikateaduste osakonda. Oli Eesti TA asepresident 1990–1994, akadeemia juhatuse liige 1994–1999, vabaliige 1999–2004, oli TA küberkaitse komisjoni liige.[2]
Teadustöö põhisuunad[muuda | muuda lähteteksti]
Adaptiivsete automaatjuhtimissüsteemide projekteerimine, dünaamiliste süsteemide interaktiivsuse analüüs ja infoturbe probleemid.[1] Tema tegevusel on aga alati olnud ka reaalsed, rakenduslikud eesmärgid. Nii on ta osa võtnud protsessijuhtimisalastest töödest Kiviteri formaliinitsehhis ja Kohtla-Järve lämmastikväetiste tehases. Aastaid õpetas ta Tallinna Tehnikaülikoolis juhtimisteooriat. Pärast doktoritöö kaitsmist pühendus ta enam administratiivtööle, arendades ettevõtet Cybernetica AS.[1] Avaldanud üle 50 teaduspublikatsiooni. Tema juhendamisel on kaitstud 2 doktoriväitekirja.
Teaduskorralduslik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Informaatikanõukogu liige, aseesimees 1989–1996; 1990. aastal Tallinnas toimunud IFACI XI maailmakongressi programmikomitee esimees; Rahvusvahelise Automaatjuhtimise Föderatsiooni (IFAC) liige ja poliitikakomitee aseesimees 1993–1996; Eesti Teadusfondi nõukogu liige 1993–1995; Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu liige 1993–2000; Eesti Telekomi nõukogu esimees 1999–2000; NATO Teaduskomitee Eesti esindaja 2002–2005; Euroopa turvauuringute programmi (ESRAB) konsultatiivnõukogu liige 2005–2006; TTÜ kuratooriumi liige 2004–2014 Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu liige 2002–2006; Eesti Kaitseministeeriumi teadusnõukogu liige 1998–2005; Eesti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures asuva innovatsioonipoliitika komisjoni liige 2002–2012; Tallinna Tehnikaülikooli kuratooriumi liige 2004-2019; Tallinna Teadlaste Maja nõukogu liige 1999-2022.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1967 – Nõukogude Eesti preemia (kollektiivne)
- 1986 – Eesti NSV Ministrite Nõukogu preemia
- 1989 – Eesti TA akadeemik (informaatika)
- 1999 – Eesti Teaduste Akadeemia medal
- 2004 – Valgetähe III klassi teenetemärk[3]
- 2004 – "Mõtleva mehe" preemia
- 2022 – Eesti Kaubandus-Tööstuskoja I klassi aumärk ettevõtluse ja informaatika valdkonna pikaajalise arendamise eest
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa oli muusikateadlane ja pedagoog Tiina Jaaksoo (1939–2016).
Lapsepõlvekodust on Ülo Jaaksoo saanud kaasa muusikaarmastuse, mis nooruses viis ta mängima ka Horre Zeigeri Big Bandi.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- ENE 1989, 4. EE 2000, 14.
- ETBL 2000, 1.
- EMajBL 2003.
- Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 326–327.
- Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond, 2: 1938–1998. Tallinn, 1998, lk 42–43.
- Margus Maidla. Ülo Jaaksoo rool: akadeemik, kes teab, kuidas juhtida. – Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju. Tallinn, 2014, lk 173–179.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ülo Jaaksoo Eesti Teadusinfosüsteemis
- Ülo Jaaksoo Eesti Teaduste Akadeemia kodulehel
