Hoburästas
| Hoburästas | |
|---|---|
 | |
|
| |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Rästaslased Paridae |
| Perekond |
Rästas Turdus |
| Liik |
Hoburästas |
| Binaarne nimetus | |
|
Turdus viscivorus (Linnaeus, 1766) | |
Hoburästas (Turdus viscivorus) on linnuliik rästaslaste sugukonnast rästa perekonnast.
Levila[muuda | muuda lähteteksti]
Hoburästas on levinud Euroopas, Lääne-Siberis, Loode-Aafrikas ja Edela-Aasias.
Hoburästas on Eestis väikesearvuline haudelind, tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 25 000–35 000 paarile[2].
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Ta on suur rästas, üldpikkusega 26–29 cm. Hoburästas on Eesti suurim rästas ja suuremaid laululinde vareslaste kõrval. Vanalinnu ülapool on hallikaspruun, veidi heledama päranipualaga. Alapool on valge või nõrgalt ookerkollakas ja kogu ulatuses tihedalt kirjatud suurte mustpruunide tähnidega, mis erinevalt laulurästast on puguala külgedel sageli sulandunud ühtseks tumedaks vööks. Tiivasulgedel on heledad äärised. Linnu laskudes on sageli näha äärmiste tüürsulgede valged tipud. Noorlind sarnaneb vanalinnuga, kuid kogu ülapoolel on valkjaskollased rootriibud ja mustpruunid suletipud.
Lend[muuda | muuda lähteteksti]
Hoburästa lend on lainjas, liuglemisjärgus kokku tõmmatud tiibadega nagu tuvil.
Laul[muuda | muuda lähteteksti]
Kutsehüüd on tüüpiline, kuiv särisev või puristav rrrrr, mida toob ta kuuldavale eriti lennul. Laul sarnaneb musträsta lauluga ja koosneb pausidega eraldatud lühikestest flöötivatest stroofidest, kuid on väiksema hääleulatusega ja stroofi lõpus ilma kiginata. Laulab tihti vihmas või muu kehva ilmaga, kui teised rästad vaikivad.
Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]
Hoburästas elab Eestis mitmesugustes männikutes, sealhulgas nõmme- ja rabamännikutes, männi-kuuse segametsades ja Lääne-Eestis ka salu-puisniitudel.
Lääne-Euroopas asustab ka suuri parke ja aedu.
Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Pesa paikneb okas- või lehtpuul oksaharude vahel, vastu peatüve või rõhtsal külgoksal kuni üle 10 meetri kõrgusel. Üksikuid pesi on Lääne-Eestis leitud ka heinaküünidel. Pesa valmib umbes ühe nädalaga. Pesa koosneb väljast peentest oksaraagudest, jämedatest kõrtest, samblast ja samblikest, seinas leidub ka mulda. Pesa on seestpoolt paksult vooderdatud rohukõrtega.
Kurnas on 4–6 muna, mis on rohekad või sinakad, tumedate laikudega. Mõlemad vanemad toidavad poegi peamiselt putukate, vihmausside ja nälkjatega. Pojad lahkuvad pesast kahe nädala vanustena ja paar nädalat hiljem iseseisvuvad.
Hoburästas võib pesitseda suve jooksul kaks korda, isaslind hoolitseb sel juhul esimese kurna poegade eest ja emaslind muneb ning haub teist kurna.
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Toiduks on putukad, ussid ja marjad. Kesk-Euroopas on hoburästa talvine toit peamiselt puuvõõriku marjad.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ BirdLife International (2004). Turdus viscivorus. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 12 May 2006. Database entry includes justification for why this species is of least concern
- ↑ 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Hoburästas andmebaasis eElurikkus
