Vsevolod Kotšetov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vsevolod Anissimovitš Kotšetov (vene keeles: Всеволод Анисимович Кочетов; 4. veebruar 1912 Novgorod4. november 1973 Moskva) oli vene nõukogude kirjanik.

Ta esindas sulaajal tagurlikku suunda, teda on nimetatud "parteidogmaatikuks"[1]. Alates 1961. aastast oli ta kirjandusajakirja Oktjabr peatoimetaja, tema ajal kujunes sellest konservatiivne vastand Tvardovski liberaalsele Novõi Mirile. Eesti keeles on ilmunud Kotšetovi romaan "Žurbinid" (töölisdünastiast) ja "Vennad Jeršovid" (viimane kutsus esile terava poleemika, oli kirjanikke, kes väljendasid toetust autorile, aga ka oponente, sh Tvardovski, kes nimetas romaani "röövellikuks nähtuseks kirjanduses")[2]. 28. märtsil 1965 kritiseeris Pravda Kotšetovi ja tema ajakirja Oktjabr stalinismi kaldumise eest, kalduvuse eest mõista valimatult hukka uut proosat (Solženitsõn, Baklanov, Simonov), "tendentslikkuse ja subjektiivsuse" eest, mistõttu ajakirja kirjutistes esitati sageli lihtsustatult ja valelikult teiste autorite positsioone, vajaka olevat jäänud nende loomingulise individuaalsuse analüüsist.[3][4].

Oma peateoses, romaanis "Mida sa siis tahad?" (1969, «Чего же ты хочешь?») kritiseerib Kotšetov halastamatult nähtusi, mida ta oli alati vastustanud. Romaani on võrreldud pamfletiga. Autor lükkab tagasi läänemaailma väärtused, kritiseerib "kodanlikku propagandat", nõukogude inimeste seas valitsevat väidetavat valvsuse puudumist, mis võimaldab klassivaenlastel ja lääne imperialistidel edendada oma eesmärki õõnestada sotsialismi. Süžee hõlmab rida varjatud lääne agente, sh endine eseslane, kes on saadetud Venemaale, et teostada õõnestustegevust ja rikkuda nõukogude noori. Venelastest seisab romaani keskmes kirjanik Vassili Petrovitš Bulatov[5] (ilmne autori alter ego), keda vaenlased nimetavad "dogmaatikuks" ja "stalinistiks". Romaani ei võtnud hästi vastu isegi Pravda ja seda ei antud enam kunagi Venemaal välja. 20 nõukogude intellektuaali allkirjastasid protestikirja sellise "obskurantistliku" teose avaldamise vastu[6]. Kotšetov olevat ise kavandanud oma romaani nõukogude versioonina "Sortsidest".[7] Romaani avaldamisele järgnes rida paroodiaid, mis ringlesid samizdatis. Vasakpoolse dissidendi Roi Medvedjevi hinnangul olevat Kotšetovi teos "romaan-pealekaebus, romaan-paskvill. Kotšetov kutsus esile enamiku Moskva intelligentsi ja paljude Lääne kommunistide meelepaha"[8]. Oma lõpetamata romaanis "Välgud löövad mööda tippe" («Молнии бьют по вершинам») üritas ta teatavate Zinovjevi aja Leningradi parteijuhtkonna kommete näitel kritiseerida Brežnevi isikukultust. Käsikirjas kõlavat ideelis-kõlbelise puhtuse, kaadrite ümbersündimise ohu ja juhtide isikukultuse ohu teemad[9]. Kultuurifunktsionäärina säilitas Kotšetov sõjaka kommunistliku suunitluse. Nii kaebles ta Ilja Ehrenburgi mälestuste avaldamise järel teatavate kirjanike üle, kes "tuhnivad oma napakate mälestuste rämpsuhunnikutes."[10] Kotšetovi kaasaegsed on märkinud, et ta ei olnud samas kõrk bürokraat ja kasutas oma võimalusi parteitegelasena sageli kitsikuses olevate kirjanike aitamiseks, abistades neid materiaalselt (muu hulgas osutas toetust Vassili Šuškinile[11]).

Kotšetov tarvitas pikka aega ülemäära alkoholi, samuti oli tal vähk. Ta laskis end 4. novembril 1973 maha, eeldatavasti seetõttu, et vähist tingitud kannatused olid talumatuks muutunud.

Hinnanguid Kotšetovi loomingu kohta[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Kotšetovi primitiivsed kommentaarid oma tekstide kohta üksnes rõhutavad tema kirjanduslikku andetust, mis niivõrd selgelt ilmutab end pseudodiskussioonides, mille põhjal ta loob kõik oma teosed." - Wolfgang Kasack
  • Ajaloolane Ilja Budraitskis juhib tähelepanu Kotšetovi moraalsele antiamerikanismile: "Kotšetovil tungib Ameerika kui viirus nõukogude ühiskonda, mille immuunsus on tõsiselt nõrgendatud. Nõukogude ühiskonna kasvavat kriisi (mille üksikud ilmingud – sellised, nagu varimajanduse kasv ja pettumine sotsialismis – olid tõepoolest ausalt kirjeldatud Kotšetovi romaanis) selgitas antiamerikanism kui välise põhjuse tagajärge, salasõda eesmärgiga moraalselt laostada nõukogude inimest, mille organiseeris CIA. Hilisnõukogulik moraalne antiamerikanism mitte ainult et ei selgitanud nõukogude ühiskonna sisemisi vastuolusid, mis viisid selle lõpuni, vaid olid ka ise selle ilminguks.[12]

Viited ja märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Shimon Markish, "The Role of Officially Published Russian Literature in the Reevalution of Jewish National Consciousness (1953-1970)" - Yaacov Ro'i and Avi Beker, Jewish Culture and Identity in the Soviet Union (NYU Press, 1992: ISBN 0-8147-7432-6), p. 226.
  2. Romaan kutsus esile ka liberaalse intelligentsi mõnitusi, nt paroodilises kirjutises «Чего же ты хохочешь?» viidatakse sellele nime all "Vennad Ježovid"
  3. Сурен Гайсарян. Призвание литературной критики.- Правда, 1965, 28 марта
  4. Эггелинг В. Политика и культура при Хрущеве и Брежневе. 1953—1970 гг. — М.: «АИРО-ХХ», 1999. ISBN 5-88735-042-3, С.273
  5. "Булат" tähendab vene keeles "mõõgaterast", on oletatud viidet Stalinile - "сталь" - "teras".
  6. Диссидентская активность
  7. Павел Басинский, "Чего же ты хочешь?."
  8. Рой Медведев, Политические портреты. Леонид Брежнев, Юрий Андропов, М. 2014
  9. Юрий Идашкин. Всеволод Кочетов, каким я его знал // Континент, № 63, 1990, С. 285—311
  10. Stacy, Russian Literary Criticism: A Short History, p. 222.
  11. Ирина Поплавская, Счастливые мученики: Шукшин и Тарковский в моих впечатлениях 1999. В. 5-8
  12. http://openleft.ru/?p=8967

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]