Voldemar Veedam

Voldemar Veedam (6. november 1912 Tallinn – 2. märts 1983 Washington) oli eesti spordiajaloolane, viiuldaja, kindlustusametnik, kirjanik ja ajakirjanik.

Ta lõpetas 1931. aastal Tallinnas Hans Kubu eragümnaasiumi ja 1942. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo erialal. Akadeemiliselt kuulus ta Üliõpilaste Seltsi Raimla.

Ta töötas Tartus Aktuaalse Ajaloo Arhiivis ja sõja-aastail Tallinnas Eesti Sõna toimetuses.

1943. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi ja sealt 1945. aastal USA-sse. 1952. aastal andis ta New Yorgis oma teekonnast ("Erma" reisist) välja olukirjeldusliku raamatu “Sailing to Freedom” (eesti keeles "Purjetamine vabadusse", Tallinn 1998), mis on tõlgitud rohkem kui 20 keelde, olles üks väliseesti autorite tõlgitumaid raamatuid.

Briti meediaväljaanded on tituleerinud "Erma" reisi kaasaja üheks eepilisemaks ajalooliseks mereretkeks. 16 eestlasest põgenikku asusid 1945. aasta 9. augustil Rootsist teele üle Atlandi ookeani Ameerikasse vaid 37 jala (11,2 meetri) pikkuse ühepurjelise paadiga. Neli ja pool kuud hiljem saabusid nad Norfolki. Nende 16 inimese hulgas olid ka õed Küünid, kes tähistasid 2015. aasta suvel oma USA-sse saabumise 70. aastapäeva. Seni on elus veel neli inimest, kes toona selle reisi ette võtsid.

Aastatel 1955–1974 oli Veedam Ameerika Hääle Eesti osakonna toimetaja ja 1974–1976 osakonna juhataja. Aastast 1976 oli ta vabakutseline ajaloouurija ja ajakirjanik. Ta on tegutsenud ka viiuldajana ja kindlustusametnikuna. Veedam on kirjutanud ka raamatu „Lurich Ameerikas: Hackenschmidti jälgedes, Abergi varjus“ (1981, Toronto).