Viru-Jaagupi rahvarõivad
Viru-Jaagupi rahvarõivad on Eesti rahvarõivad, mida kanti Viru-Jaagupi kihelkonnas.
Neiu ja naise rõivad[muuda | muuda lähteteksti]
Viru-Jaagupi kihelkonna naiste ja tütarlaste traditsioonilise riietuse hulka kuulus särk, käised seelik, käised, kampsun, vöö, sukad, jalanõud ja ehted. Abielus naised pidid kandma peakaunistust ja põlle. Neiud ei kandnud põlle ning võisid käia ilma peakatteta või katta pea rätikuga. Pidulikel sündmustel kandsid nad pärga. [1][2]
Särk[muuda | muuda lähteteksti]
Särki kanti nii suvistel põldudel vööga kinnitatuna kui ka alusriietusena, mida kanti käiste ja seeliku all. Särke oli erinevaid. Ühed särgid olid varrukatega, kas pikkade või küünarnukini ulatuvatega, teised aga varrukateta. Särke valmistati ilma õlaõmblusteta. Kaelaava võis olla kas ümmargune või T-tähe kujuline. Varrukad lõigati tagantpoolt laiemaks ja kaenla all olid nelinurksed kaenlalapid. Õla- ja kaenlalapid lõigati põhitükist kõrvale. Õlalapid ulatusid kaelaavast varrukaõmbluseni ja need kinnitati tikkpiste abil. Varrukate otsad volditi ning neil oli ligikaudu kolme sõrme laiused värvlid koos tikandi ja tagidega. Kaelaava äärde õmmeldi pael, mida sai pingutades kaeluse suurust reguleerida. Rinnalõige ulatus südameni, et võimaldada mugavat imetamist. Särgi alumine äär oli palistatud. Särki kanti suvel peamiselt välitingimustes, külas käies kanti seelikut. Tavaliselt valmistati särkide ülemine osa linasest riidest, samas kui alumine osa oli valmistatud jämedamast või takusest materjalist. Varrukatega särkidel olid ka kaenlalapid, ja pikad varrukad võisid olla kas lihtsa lõikega või varrukaotstega. [2]
Käised[muuda | muuda lähteteksti]
Viru-Jaagupist on pärit ligikaudu 40 käisekujundust või mustrit, millest mitmed sisaldavad sarnaseid mustrikombinatsioone. Seitse käist on valge tikandiga, mis on kaunistatud rohkete litritega. Värvilistes käisekujundustes esineb nii rikkalikke ühevärvilisi kui ka mitmevärvilisi siidtikandeid, lisaks on kasutatud ka linaseid ja villaseid lõngu. Paljudes käisekujundustes on domineerivad sinine ja punane värvitoon. Varasemates kirjeldustes mainitakse, et käised ulatusid vööst allapoole ja olid seljatagant kroogitud. Kaelus oli ligikaudu kahe sõrme laiune ja püstine. Käised kanti kirikus käies. Lisaks on mainitud ka pilutikandi kasutamist käiste kaunistamisel. [1]
Peakatted[muuda | muuda lähteteksti]
Viru-Jaagupi traditsiooniliste peakatete hulka kuulusid pärjad, tanud koos nende sabadega ning pottmütsid. Enamikul tanudel esines eesäärel kardkaunistus, tikandis kasutati nii pruune, musti kui ka mitmevärvilisi siidniite ja kardlõngu. Lisaks leidus mõningaid tanusid, mis olid tikitud villaste lõngadega. Tanude mustrid olid enamasti loodud originaalselt ja domineerivad värvid olid must ja sinine. Neiud eelistasid kanda punaseid ja siniseid pärgi, millele kirikusse minnes seoti rätik peale. Pottmütsid olid enamasti tumedates toonides ning kaetud siidkangaga.[1]
Pärg[muuda | muuda lähteteksti]
Neiud käisid sageli ilma peakatteta või katsid pea rätikuga. Tähtsatel sündmustel kanti ümmargust pärga, mis oli kaetud siidipaelaga. Viru-Jaagupi kihelkonnast on säilinud vaid kaks sellist pärga. Punase katteriidega pärgadel pole linte, kuid erinevates sinistes toonides pärgadel on kuklasse kinnitatud mitmevärvilisi linte kaunistuseks. On teada, et Viru-Jaagupis valmistati pärgasid ka haavapuulaastust, mida kaeti samuti siidipaelaga. [2]
Linuk[muuda | muuda lähteteksti]
18. ja 19. sajandil kandsid naised pidulikel sündmustel linukit ehk sabaga tanu, mis koosnes kahest osast: tikanditega valgest linasest rätist ja kitsast kullavärvilisest võrust. Kui linuk enam moes ei olnud, kasutati kaunist tikandit, lõigates see tükkideks ja kasutades käiste või tannude kaunistamiseks. [2]
Tanu[muuda | muuda lähteteksti]
Enamik tanusid on kaunistatud ühe- või mitmevärviliste siidniitidega, kuid esineb ka tikandeid, mis on valmistatud villase, puuvillase või linase lõngaga. Paljudel tanudel kasutati ka vasklitritega kaunistusi, mis lisasid tikandile erilist sära. Mõnedes tanudes on kardlõngu kasutatud. Tanu esiosa kaunistas sageli punasele paelale kinnitatud kardpael. Tanud valmistati valgest ristkülikukujulisest kodulinasest kangast. Kangas volditi pooleks ja ääred õmmeldi kokku, jättes kukla taha peidetud õmbluse. Tikandiosa kaeti siseküljelt linase voodriga, mis oli sageli tihedamast kangast. Tanudele lisati kaunistuseks siidpaelad. [2]
Pottmüts[muuda | muuda lähteteksti]
Pottmütsid kaeti enamasti siidkangaga. Enamik pottmütse olid ühevärvilised, varieerudes valgest mustani, kuid mõned olid ka mitmevärvilised. ERMi kogudes olevad Viru-Jaagupi pottmütsid varieeruvad sinistest ja rohelistest toonidest kuni kreemika valge, musta ja pruuni värvini. Sageli valmistati pottmütsid ostukangast, mistõttu on sama kangast kasutatud mitmes eri kihelkonnas. Pottmütsid tehti tavaliselt kõvale pappalusele ja täideti vati või takuga, et saavutada potikujuline vorm. Eriti peenekoelised mütsid kaeti mustrilise siidkangaga ja kinnitati kuklasse siidilintidega. Sisevoodriks kasutati tihti linast või kirjut sitsi kangast. Abielus naiste pottmütside esiosa kaunistas kitsas valge pits ehk treemel, samas kui neidude pottmütsid olid ilma selle kaunistuseta. [2]
Vöö[muuda | muuda lähteteksti]
Viru-Jaagupi rahvarõivaste hulka kuuluvad mitmesuguses toonides kolmekirjavööd. Vööde laius on vahemikus 2,8–7 cm, kuigi enamik neist on 3-4 cm laiad. Narmad on kas lahtiselt või mitmesse palmikusse palmitsetud. [1] Vööd olid linase põhjaga ja värvilistest villastest lõngadest korjatud kirjadega. Naised kandsid vööd nii särgiväel käies kui ka seeliku peal. Vööde valmistamiseks kasutati linase ja villase niidi kombinatsiooni, samas kui koelõng oli linane. Vööde mustrid kujunesid villastest lõngadest, mis üles korjati. See tähendas, et üks vöö pool oli villasem, moodustades vöö pealmise poole. Vööde otstes olevad narmad jäeti kas lahtiseks või punuti mitmesse palmikusse, sest palmikute abil on vööd lihtsam kasutada, kui kui need on lahtised. Värvidest on kasutatud kõige rohkem punast, pruuni, potisinist ja rohelist. [2]
Seelik[muuda | muuda lähteteksti]
Virumaal kanti vanemaid ühevärvilisi ja kitsaid seelikuid, mida nimetati ümbrikuteks. Alates 18. sajandi algusest hakkasid talunaised eelistama ühevärvilisi, vöö kohalt kaharaid seelikuid. Pikitriibuliste seelikute populaarsus tõusis 18. sajandi keskel, ja 19. sajandi esimese veerandi jooksul muutusid need populaarseks kogu Põhja-Eestis. 19. sajandi keskpaigaks ilmusid mõnedes piirkondades lisaks põikitriibulistele ka ristitriibulised ja ruudulised seelikud. Ristitriibulised seelikud olid omamoodi variatsioon põikitriibulistest seelikutest, kus mitmevärvilised triibud jooksid seeliku laiuses põikisuunas.[2]
Viru-Jaagupi kihelkonnast on talletatud kaheksa erinevat seelikutriibustikku. Eriti tuntud on 18. sajandi lõpust pärit valge põhjaga põikitriibuline seelik, mis on värvitud koduste värvide abil ja mida kanti kirikus. Kuigi Virumaa seelikud olid üldiselt väheste kaunistustega, võib mõnel seelikul märgata alumise serva külge kinnitatud mustast villasest lõngast keerutatud paela.[2]
Seeliku laius oli tavaliselt 2,4–3 meetrit. Seelik volditi vöökohast nii, et 8–17 cm jäi eest voltimata. Volte maha ei pressitud. Voldid võisid minna kogu seeliku ulatuses ühele poole või keskmisest voltimata osast mõlemale poole saades selja keskel vastamisi kokku. [2]
Põll[muuda | muuda lähteteksti]
Põll oli abielunaise jaoks kohustuslik rõivaese. Põlle kui naise tunnuse sai pruut pulmatseremoonia käigus linutamisel koos peakattega ning hiljem ei tohtinud naine olla põlleta ei tööl ega peol. Üldjuhul olevat kantud suvel kirjut ja valget põlle, talvel aga villaseid. Tööpõlled olid tagasihoidlikumad, kas linased või takused, pidupõlled aga uhkemad. 19. sajandi esimeses pooles kanti pidulike põlledena puuvillasest kirjust ostukangast põllesid. Tegumoelt olid põlled lihtsad. Põll õmmeldi nelinurksest piklikust riidetükist, mis volditi või kroogiti värvli juurest. Tavaliselt oli põll seelikust lühem.[2]
Mehe rõivad[muuda | muuda lähteteksti]
Virumaa meeste rõivastus oli kihelkonniti küllalt sarnane ja esines vaid üksikuid erisusi. Seetõttu saab rääkida pigem piirkondlikust kui kihelkondlikust rõivastusest. Viru-Jaagupi mehe rahvarõivaste põhikomplekti kuulusid särk, püksid, vest, vatt, sukad, säärepaelad, jalatsid ja peakate. Lisanditeks olid ehted, kaelarätt, tubakakott ja kindad, mis sätiti tihti kaunistuseks vöö vahele. Ülerõivasteks olid pikk-kuub ja kasukas.[2]
Särk[muuda | muuda lähteteksti]
Meeste särgid õmmeldi tavaliselt valgest linasest riidest, ühest tükist ja lühemad kui naiste omad, seetõttu ei olnud neil ka laiendavaid siilusid küljeõmblustes. Särgid õmmeldi õlaõmblusteta, õlgadele kinnitati õlalapid ja nurklapid. Kaela ümbert kroogiti, krae tehti kas kitsas püstine või mahakeeratud, varrukad nii värvliga kui ilma. Eest kinnitati särk preesi ehk vitssõlega.[2]
Püksid[muuda | muuda lähteteksti]
Keha tihedalt ümbritsevad põlvpüksid ehk kintspüksid said populaarseks Põhja-Eestis 19. sajandi alguses. Virumaal nimetati neid mõnikord kintpüksteks või kukepüksteks. Need olid lühikesed püksid, mille säär ulatus pisut põlvest madalamale. Püksisäärte otstes olid värvlid nööpaukudega, millest läksid läbi villased kirjud säärepaelad, et neid sääre ümber siduda.[2]
Suveks mõeldud meeste püksid valmistati kodukootud linasest või takusest riidest. 19. sajandi alguses kandsid Virumaa läänepoolsetes piirkondades mehed laia värvelkinnisega valgeid linaseid põlvpükse, mille sääred kitsenesid ja tõmmati kokku krookpaelaga. Muuseumis on säilinud kolm paari selliseid pükse Viru-Jaagupi kihelkonnast. Talveks mõeldud püksid valmistati enamasti villasest riidest. Lisaks levinud sinistele pükstele kanti ka halli ja musta värvi villaseid või poolvillaseid pükse.[2]
Vatt[muuda | muuda lähteteksti]
Vatiks nimetati lühikest kuube, mis tavaliselt ulatus umbes poole puusani ja mida kanti põlvpükste kohal. Neid valmistati nii linasest kui ka villasest materjalist. Virumaa vatikuubedel on eripära, kus hõlmade alumised nurgad on lõigatud kas nurkselt või kaarekujuliselt. Suveks mõeldud linaseid vatte valmistati tavaliselt valgest linasest, sarnaselt suviste pükstega. Villaseid vatte valmistati tavaliselt potisinisest villasest materjalist, sarnaselt pikkade kuubedega. Hõlmad kinnitati ühe või kahe rea vasknööpidega.[2]
Peakatted[muuda | muuda lähteteksti]
Kaapkübar[muuda | muuda lähteteksti]
Piduliku rõivastuse juurde kuulus kaapkübar, mis oli kõva, pealt kitsenev ning värvilt must, tumepruun või harva ka hall. [2]
Kootud müts[muuda | muuda lähteteksti]
Viru-Jaagupist ühtegi kootud mütsi säilinud pole, kuid naaberkihelkonnast Rakverest on pärit varrastel kootud valgest linasest müts tumesiniste villaste kirjadega. [2]
Ülerõivad[muuda | muuda lähteteksti]
Pikk-kuub[muuda | muuda lähteteksti]
Meeste peamine üleriie oli pikk-kuub. Vanemate pikk-kuubede värv sõltus lammaste villa värvist, need olid kas hallid, pruunid, mustad või valged. Potisinised kuued olid hilisemad, neid kanti 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil. On teada ka potisiniseid voolekuued, mis ulatusid pikkuselt poolde säärde ja olid eest lahtise rinnaesisega. Mõned kandsid kaelas varrastel kootud salli. Pikk-kuue kaunistuseks olid väikesed tinanööbid kuuehõlma servas ja taskutel. Neid nööpe ei õmmeldud, vaid nööbi kand suruti läbi kanga ning pahemalt poolt tõmmati korraga kõikide nööpide kandadest nöör läbi. Teisele hõlmale kinnitati värvilisest lõngast aasadest kaunistused. Voltide kimbud asusid seljaosas, mõlemal puusal. Rind oli eest lahti, vöökohalt kinnitati kuub ühe või mitme haagiga.[2]
Saterkuub[muuda | muuda lähteteksti]
19. sajandi meeste ülerõivaste hulka kuulus ka saterkuub, mida tavaliselt kanti vati peal. Saterkuued olid hilisemad ülerõivad, mis tegumoelt erinesid pikk-kuubedest.[2]
Rüü[muuda | muuda lähteteksti]
Põhja-Eestis kandsid rüüd peamiselt mehed. Rüü oli tavapäraselt tööriideks suviste tööde juures, kuid seda kanti ka talvel pikk-kuue ja kasuka vahel, et kuub kasukat ära ei määriks. Viru-Jaagupist pärit rüü on valmistatud valgest linasest riidest ja sarnaselt pikk-kuue tegumoega. Erinevus on seljaosas, kus voldikimpude asemel on mõlemal pool puusal vaid üks ca 3,5 cm sügavune volt, mis annab rüüle avaruse.[2]
Kasukas[muuda | muuda lähteteksti]
Kasukaid valmistati lambanahkadest. Pikkuselt ulatus see poole reie või poole sääreni - sõltus, kuidas nahka jätkus. Kaunid kootud vööd seoti kasuka peale. [2]
Vöö[muuda | muuda lähteteksti]
Võrkvöö[muuda | muuda lähteteksti]
Mehed kandsid Virumaal võrkvööd. Võrkvöö põimiti käsitsi villastest lõngadest. Värvid varieerusid, mustrilt olid võrkvööd ühevärvilised, triibulised, hambulised või diagonaalselt ruudulised. Eriti palju on diagonaalselt põimitud vöid. Võrkvöö seoti pikk-kuue vöökohale. Sidumist alustati eest keskelt taha ja tagant ette. Lõpetati samas kohas ees ning tehti poolsõlm. Vöö otsad viidi külje poole, pisteti vöö vahelt läbi ja jäeti rippu.[2]
Kamlotvöö[muuda | muuda lähteteksti]
Kamlotvööd olid peene labase koega villased või puuvillased, mitmevärvilised ning triibulise mustriga. Neid kanti tavaliselt üleriiete peal, talvel kasuka, suvel kuue peal.[2]
Helmestega vöö[muuda | muuda lähteteksti]
Helmevöid kandsid vaid mehed ning ainult pidulikel puhkudel. Neid kanti ülerõivastel, algul pikk-kuuel või kasukal, hiljem aga palitul. Helmevööd peeti jõukuse ja uhkuse tunnuseks. Tihti kinkis pruut helmevöö peigmehele pulmadeks, seejuures tikiti nimetähted ja aastaarvud vöösse.