Eesti rahvarõivad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eesti rahvarõivad: Kadrina naine, Mihkli mees, Setu tüdruk, Paistu tüdruk
Eesti rahvarõivad: Muhu pruut, Karja naine, Tõstamaa naine, Pärnu-Jaagupi mees

Rahvarõivad (ka: rahvariided) on nii argi- kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvarõivad märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust.[1] Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel.[1]

Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid.[2]

Eesti rahvariided väljendasid teatavas mõttes seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale.[2]

Rõivaste tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt jaotati rõivad kolme ossa:

  • pidulikud rõivad, mida kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve;
  • käimise rõivad, mida peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks;
  • igapäevased töörõivad, mis oli tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta. [2]

Rõivad valmistati peamiselt kodukootud villasest või linasest kangast, suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks, seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega (nt punast värvi saadi madarajuurest). Usuti, et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest.[2]

Piirkondlikud erinevused[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvariiete piirkondlikke erinevusi võib vaadelda neljas suures rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared.

Piirkondlikud erinevused, mis 19. sajandiks välja kujunesid, olid põhjustatud liikuvusest peamiselt vaid oma kodukihelkonnas ja sellest, et sealseid riietumistraditsioonide austati ja neist peeti kinni. Põhja-Eesti riietus uuenes rohkem, kuna Eestimaa kubermangu kaubanduskeskuseks oli Tallinn ning mõjutusi andis ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Lõuna-Eesti jäi sel ajaperioodil haldusjaotuse tõttu Liivimaa kubermangu, mille keskuseks oli Riia.[3]

Lõuna-Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Setu rahvarõivaid kandev naine

Kihelkonnad: Hargla, Helme, Kambja, Kanepi, Karula, Kodavere, Kolga-Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse, Maarja-Magdaleena, Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa, Põlva, Rannu, Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Setumaa, Suure-Jaani, Tartu-Maarja, Tarvastu, Torma, Urvaste, Vastseliina, Viljandi, Võnnu, Äksi[4]

Talupojarõivastuses püsisid vanad rõivavormid, kuigi rahvarõivad ise olid ka Lõuna-Eesti siseselt küllaltki erinevad,[3] siis 18. sajandil hakkas kohanema kahar seelik, algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil.[2] Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid populaarsed juba muinasajal. Üldiselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest riidest ning mida kaunistasid laubale jääv pits ja siidlindid kuklas. Meestel oli iseloomulik riietus ülikond, mis koosnes särgist, pükstest ja lühikesest kuuest. Erinesid ainult mulgi mehed, kes kandsid pikka kuube.[3]

Lõuna-Võrumaa rõivastel oli ühisjooni lätlastega ning Lõuna-Eestis levis venepäraseid jooni (punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades). [2] Vene rahvakultuur mõjutas eriti aga Kagu-Eesti rõivastust, eriti setudes, kes olid pikka aega muust Eestist poliitiliselt eraldatud.[3] Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste ja pikkade varrukatega venepäraseid särke. Kui oli pidulik sündmus, siis käis meestel ülikonna juurde ka särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mida kutsuti rüüks nagu varasemat kuubegi. Rüü oli liigvarrukatega, mis rippusid seljal vöö alla pistetult. Setude kuuluvust lõunaeestlaste hulka näitasid nende ehted, peakatted, puusapõlled ja geomeetriline element, mida kandsid teisedki Lõuna-Eesti naised. [5]

Mulgimaa on piirkond, kus säilisid vanapärasused eriti tugevalt, naised kandsid algelise lõikega särke, pearätte, puusapõllesid (mis olid arhailise taimornamendiga), kokku õmblemata vaipseelikuid, linaseid ja villaseid õlakatteid. Mehed kandsid pikki pükse ning kuni üleminekuni linnamoele kandsid mulgi mehed pidulikel puhkudel musti pikk-kuubi, mis sarnanesid lõikelt särgiga.[5] Traditsioonilist rõivastust kanti kauem jõukamates peredes.[3]

Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa läksid moemõjutustega kiiremini kaasa ja hiljem levisid need mõjutused ka lõuna poole.[5]

Põhja-Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Kihelkonnad: Alutaguse, Ambla, Anna, Hageri, Haljala, Harju-Jaani, Harju-Madise, Iisaku, Juuru, Jõelähtme, Jõhvi, Järva-Jaani, Järva-Madise, Jüri, Kadrina, Keila, Koeru, Kose, Kuusalu, Lüganuse, Nissi, Paide, Peetri, Rakvere, Rapla, Risti, Simuna, Türi, Vaivara, Viru-Jaagupi, Viru-Nigula, Väike-Maarja.[6]

Põhja-Eesti oli piirkond, mis võttis kõige kergemini uuendused omaks ning sealt edasi ka ülejäänud Eestisse.[3] Tallinna ümbruses levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond ning naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet (käiseid).[2] Käiste ja abielunaiste iseloomuliku tanu geomeetriline ornament asendati alates 18. sajandi lõpust lillkirjaga ja see omandas eripära eriti Virumaal.[5] 19. sajandi alguseks oli Põhja-Eestis tavapärane naiste peakate pottmüts.[3]

Nagu ka Lõuna-Eestis esines ka Põhja-Eesti piirkonna siseselt erinevusi. Rannaalade rahvariided olid Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis leida vene- ja vadjapäraseid jooni.[3]

Lääne-Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Kihelkonnad: Audru, Halliste, Hanila, Häädemeeste, Karksi, Karuse, Kirbla, Kullamaa, Lihula, Lääne-Nigula, Martna, Mihkli, Märjamaa, Noarootsi, Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Ridala, Saarde, Tori, Tõstamaa, Varbla, Vigala, Vändra. [7]

Lääne-Eesti rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui ka Põhja-Eestiga.[2] Lõunaosas oli näha vanemaid elemente nagu Lõuna-Eestis, näiteks vanatriibulised pikad püksid, mida mehed kandsid.[3] Piirkonnale iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut (vesti).[2] Liistikut kanti eriti Läänemaal.[5] Rõivastusse kuulus ka kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti, mida kanti nii otse õlgadel kui ka kampsuni all.[3]

Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks, sama sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid.[2] Pikitriibulised seelikutele oli iseloomulik mitmest kohast kinniseotud vihtidena värvitud ja seepärast kirjuks jäänud lõnga sissekudumine.[3] Kihelkonniti olid erinevad naiste peakatted. Kui põhja pool kanti pott- ja kabimütse, siis lõuna pool oli tavapärane hoopis eriilmeliste lillkirjaga kaunistatud tanude kandmine.[2]

Meeste riietuseks oli põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond. Läänemaal tehti see potisiniselt nagu ka Põhja-Eestis, Pärnumaale oli iseloomulik teha ülikond lambapruunist või -mustast villasest riidest. Pärnumaa villaste ülikondade omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. Ala lõunaosas kandsid mehed endiselt vanatüübilisi pikki pükse.[5]

Kuigi Lääne-Eesti võttis uuendused kiiremini vastu kui Lõuna-Eesti, siis kestis traditsiooniline rõivastus seal veel 20. sajandi alguselgi, Kihnus, kui omaette lokaalses rühmas, kantakse traditsioonilist riietust veel tänapäevalgi.[3]

Saared[muuda | muuda lähteteksti]

Kihelkonnad: Anseküla, Emmaste, Hiiumaa, Jaani, Jämaja, Kaarma, Karja, Kihelkonna, Kihnu, Käina, Kärla, Muhu, Mustjala, Pöide, Püha, Pühalepa, Reigi, Ruhnu, Valjala, Vormsi.[8]

Saarte piirkonna alla loetakse Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu. Peamised moeuudised Euroopast jõudsid saartele Läänemere kui ühendustee kaudu.[3] Palju ühisjooni oli saarte rahvariietel eestirootslaste riietusega, näiteks kurrutatud seelikud, mis kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks.[2] Igal saarel oli rõivastus mingil määral erinev, Saaremal isegi igas kihelkonnas.[5] Seda seetõttu, et rõiva kujunemist mõjutas saare asukoht, erinevused looduslikes tingimustes ja sellest tulenev erinev majanduslaad.[3]

Saaremaa naised kandsid pikkade varrukatega särke ja liistikuid, Hiiumaal aga käiseid. Käised olid tavapärased ka Muhus, kuid 19. sajandil said neist vaid traditsioonilised pruudi- või noorikurõivastuse osa.[3] Jalas kanti kingi, ainult Muhus pastlaid.[2]

Saatel panid naised pähe lõua alt mähitavad linikud, papi või Hiiumaal vitsarao abil vormis hoitud tanud või üllid[5], mis on sarvedega või baretikujulised lambanahksed talvemütsid. Saaremaal kandsid naised ka kootud tuttmütse.[3]

Meeste ülikonnad ja ülerõivad oli värvilt lambapruunid või -mustad, Saaremaal Sõrve poolsaarel ka hallid.[5] Saare mehed ei võtnud ülejäänud Eesti meestega ühiselt omaks lühikest kuube ega põlvpükse.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Mis on rahvarõivad?". Tartu Kutsehariduskeskus. Kasutatud 30.10.2017.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 http://www.estonica.org/et/Kultuur/Rahvakultuur/Rahvariided/, Rahvariided, Piret Õunapuu, ESTONICA Entsüklopeedia Eestist, 09.10.2009, Eesti, Eesti Instituut, 25.10.2017, eesti keel
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit. "Paikkondlikud erinevused". Eesti Rahvarõivad. Kasutatud 25.10.2017.
  4. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit. "Lõuna-Eesti rahvarõivad". Kasutatud 25.10.2017.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 "Erinevad paikkonnad". Tallinna Ülikool. Kasutatud 29.10.2017.
  6. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit. "Põhja-Eesti rahvarõivad". Kasutatud 25.10.2017.
  7. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit. "Lääne-Eesti rahvarõivad". Kasutatud 25.10.2017.
  8. Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit. "Saarte rahvarõivad". Kasutatud 25.10.2017.