Viki linnus
Viki linnus (rootsi Viks slott või Wiks slott) on keskaegne kivilinnus Rootsis Uppsala lääni Uppsala valla Balingsta osavallas liigendatud Mälareni järve Ekolni sopi põhjakaldal, 20 km Uppsala linnast edelas. Vana ajaloolise haldusjaotuse järgi jäi linnus Upplandi maakonna Hagunda kihelkonna Balingsta valda.
Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]
- 1303 – Vihk,
- 1521 – Vik,
Vanem nimetus on olnud ka Wik või Wijk ("lahesopp" vanagermaani keeles).
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
1289 suri linnuse kohal olnud mõisa esimene teadaolev omanik Israel Andreasson And (Andide suguvõsast), Tiundalandi rüütel ja foogt.
1303 kuulus Vik Israeli tütrele Ramborg Israelsdotter Andile. 1315 elas seal ka Ramborgi abikaasa rüütel ja riiginõunik Arvid Gustavsson (Sparre av Vik), kes hertsogite Eriku ja Waldemari teenistuses olevana tapeti Nyköpingi vaenuses 1317. aastal.
1380 jõudis mõis pärandamiste kaudu viimaste pojatütre ja tema mehe Bielke valdusse. Sellal arvatakse olevat alustatud ka linnuse ehitust.
1450nda aasta paiku arvatakse olevat linnus valminud.
1470ndatest resideeris Vikis Nils Klausson (Sparre av Ellinge).
1505 võttis valduse üle tema poeg Knut Nilsson (Sparre av Ellinge).
1521 piiras kroonik Peder Swarti sõnul kuningas Gustav Vasa "väikest Viki nimelist maja Hagundas" (ett litet hus i Hagunda benämnt Vik). Linnust kaitses rüütel Knut Nilsson, piiramine kestis tulemusteta üle aasta. Keskajal oli see üks tugevamaid kindlusi Mälari orus.[1]
1600nda aasta paiku oli lossi valdaja Sigrid Bielke. XVII sajandi algul ehitati keskaegne kivilinnus ümber Prantsuse stiilis lossiks.
1638 päris Viki Bielke abikaasa Rootsi riiginõunik ja Liivimaa kindralkuberner Gustaf Carlsson Horn af Björneborg.
Seejärel läks kinnisasi järeltulijate kaudu Liewenite perekonnale, sealt edasi Essenitele.
1858–1860 toimusid lossis restaureerimistööd arhitekt Fredrik Wilhelm Scholandersi juhtimisel.
1859. aastal sündis linnuses Rootsi keemik Svante Arrhenius, kes pälvis 1903 Nobeli keemiaauhinna.
1912 müüdi valdus esmakordselt selle ajaloos. Enam kui 600 aasta jooksul oli seal elanud pärimise kaudu järjepanu 24 põlvkonda. Uueks omanikuks sai 125 000 krooni eest pankur Alfred Berg. Seejärel ostis selle ajakirjanik Carl Sigfrid Dahlin.
1923 müüs skandaalse ajakirja Fäderneslandet toimetaja lossikinnistu Uppsala lääni Maanõukogule (Landsting).
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Pealinnus kujutab ennast kõrget neljakandilist ristkülikukujulise põhiplaaniga majalinnust, mis on varustatud ka 4 nurgaripptorniga. Linnusel arvatakse olevat olnud kõrgust isegi kuni 9 või 11 korruse jagu. Sealhulgas on kolm võlvitud keldrikorrust, mis on praegugi alles. Ilmselt on pealinnust ümbritsenud ka lisakaitsemüür.
Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]
Pea- ehk majalinnusest on säilinud hoonekehand u 6–7 korruse ulatuses. Sealjuures on 3 ülemist korrust keskajaga võrreldes tugevalt ümber ehitatud. Hoone on arhitektuurimälestis ja riikliku kaitse all ning kuulub Uppsala lääni Landstingile (Maanõukogule). Seda kasutatakse erinevate kursuste ja konverentside korralduspaigana. Ülemistel korrustel asub 7 suurt saali. See on üks paremini säilinud keskaegseid linnuseid Rootsis[2].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]