Vesijalgratas

Vesijalgratas

Venemaal toodetud ja väga populaarseks osutunud tüüpiline vesijalgratas

Vesijalgratas (ka vesiratas) on inimjõul käitatava mehaanilise sõuajami abil liikuv istmetega, lihtsalt käsitsetav, suhteliselt väike ja primitiivne veesõiduk.

Kirjeldus

Vesijalgrattad on mõeldud kasutuseks rekreatiivsel eesmärgil piiratud või kaitstud vetel (jõed, väiksemad järved, sügavamale ulatuvad lahesopid).

Üldjuhul käitatakse vesijalgratast sõitjate poolt jalgade jõul vändatavate pedaalidega (nimetuses sisalduv sarnasus jalgrattaga), mille jõud kantakse üle sõurattale või sõuratastele, harvem sõukruvile. Suuna hoidmiseks ja muutmiseks on roolileht roolikangiga või rooliga. Aerude puudumine ja näoga sõidusuunas istumine teeb ka vähevilunud kasutajatele sõidu lihtsamaks.

Üldjuhul on vesijalgrattad katamaraankerelised.

Vesijalgrattal on tavaliselt 2–4 istekohta, kuid valmistatud on ka vaid ühekohalisi vesijalgrattaid.

Ajalugu

Detail Leonardo da Vinci joonisest väntmehhanismiga paadile

Vesijalgrataste mehhanism – inimjõul töötavad paadid, milles jõud kandub veoketi kaudu edasi aerurattale – on tuntud juba iidsetest aegadest. Neid kasutati muuhulgas 4. sajandil pKr sõjamasinatena. Leonardo da Vinci joonised kujutavad ka erinevaid 15. sajandi mudeleid, mille ajamiks on ratas või vänt.

Tõenäoliselt esimese vesijalgratta kui individuaalselt kasutatava vaba aja veetmise vahendi leiutas Joseph von Baader aastal 1810. Kuid aristokraatlikus ja kõrgklassi maailmas seda laialdaselt ei kasutatud. Enamik hilisematest vesijalgrattamudelitest põhinevad jalgrattal, mis patenteeriti Prantsusmaal 1817. aastal velocipède nime all. Tööstusrevolutsioon koos sellele järgnenud reguleeritud töö- ja puhkeaegadega tõi 19. sajandi lõpupoole uuendusi ka vaba aja veetmises ning vesijalgratas alustas oma võidukat arengut, kuna jalgratas sai ka transpordivahendina üldtunnustatuks ning seda pidevalt täiustati.

20. sajandi vahetusel tegutses mitmeid leiutajaid, kellest paljusid enam ei teata. Kõik nad püüdsid muuta jalgratta veekindlaks transpordivahendiks, mis suudaks aerupaatidega võistelda. Sõudepaadid jäid aga klassikalisteks ajaviitevahenditeks kuni Teise maailmasõja lõpuni. Vesijalgrattad said läänemaailmas laialt levida eelkõige tänu plastitööstusele ja selle masstoodetele. Sellises vormis on nad eksisteerinud peaaegu muutumatul kujul alates 1950. aastatest, kuigi hiljem on tekkinud ka teisi mudeleid, näiteks elektrimootoriga jalgrattad.

Vaata ka

• Parv
• Kanuu
• Jalgratas