Vennad Montgolfier'd

Jacques-Étienne Montgolfier
	Lisa pildiallkiri.
Sünniaeg	6. jaanuar 1745; Annonay, Ardèche, Prantsusmaa
Surmaaeg	2. august 1799; Neuchâtel, Šveits
Tegevusala	leidur

Joseph-Michel Montgolfier
	Lisa pildiallkiri.
Sünniaeg	26. august 1740; Annonay, Ardèche, Prantsusmaa
Surmaaeg	26. juuni 1810; Balaruc-les-Bains, Prantsusmaa
Tegevusala	leidur

Vennad Joseph-Michel Montgolfier (26. august 1740 – 26. juuni 1810) ja Jacques-Étienne Montgolfier (6. jaanuar 1745 – 2. august 1799) olid leiutajad, kes said tuntuks Montgolfièr' tüüpi kuumaõhupalli (globe aérostatique) väljatöötamisega. Vendadel läks korda lennutada taevasse esimene õhupall inimesega pardal, esimeseks lenduriks oli Étienne^[1]^[2]. 1783. aasta detsembris tõstis Prantsusmaa kuningas Louis XVI vendade saavutuse tunnustuseks vendade isa Pierre'i aadliseisusse, millega kaasnes päritav tiitel de Montgolfier.

Noorus

Vennad sündisid Annonays Ardèche'is Prantsusmaal paberivabrikantide 16-lapselises peres, nende vanemad olid Pierre Montgolfier (1700–1793) ja Anne Duret (1701–1760). Pierre määras perekonna äri jätkajaks vanima poja Raymond Montgolfier', hilisema nimega Raymond de Montgolfier (1730–1772).

Josephil, 12. lapsel, oli tüüpiline leiutajaloomus, ta oli isemõtleja ja fantaseerija, äri- ja eraelus ebapraktiline. Étienne oli märksa tasasema ja ärimehelikuma loomuga. 15. lapsena oli ta tülinaks vanematele õdedele-vendadele ning saadeti Pariisi arhitektiks õppima. Pärast vend Raymondi ootamatut surma 1772. aastal kutsuti Étienne siiski tagasi Annonaysse, kandma hoolt pere-ettevõtte käigushoidmise eest. Järgneva 10 aasta jooksul rakendas Étienne oma ande pereäri tehnilisse uuendamisse; paberi valmistamine oli 18. sajandil kõrgtehnoloogiline tegevusala. Étienne'il õnnestus võtta perekonna tehastes kasutusele eesrindlikud Hollandi uuendused. Tema tööd tunnustas riigi valitsus ning ta sai riikliku toetuse, et ta saaks kujundada Montgolfier' tehasest eeskuju teistele Prantsuse paberivalmistajatele.

Varased katsetused

Masinate ehitamise mõte tuli kahest vennast esimesena pähe Josephile. Gillispie väitel vaatles Joseph juba 1777. aastal tule kohal kuivavat pesu, millest moodustusid täitunud õhu survel ülespoole kerkivad kotikesed.^[3] Esimesed katsetused tegi Joseph 1782. aasta novembris Avignonis elades. Mõned aastad hiljem andis ta teada, et oli lõket vaadeldes mõtisklenud päevakajaliste sündmuste üle – Gibraltari kindlus oli osutunud vallutamatuks nii merelt kui ka maismaalt.^[4] Joseph mõtiskles õhurünnaku sooritamise võimaluste üle, kasutades selles väesalku, mis oleksid tõstetud üles sama jõuga, mis tõstis lõkkest süsi. Ta uskus suitsus sisalduvat erilist gaasi, mida hakkas nimetama Montgolfier’ gaasiks, millel on eriline omadus, mida Joseph nimetas kergekaalulisuseks.

Kirjeldatud mõtisklused viisid selleni, et Joseph hakkas ehitama karbikujulist, 1×1×1,3 m mõõtudega seadeldist. Materjaliks kasutas ta üliõhukest puitu, kaadervärgi küljed ja ülaosa kattis ta kergekaalulise taftriidega. Joseph kortsutas kokku paberinuustaku ja pani selle karbi põhja all põlema. Kaadervärk kerkis kiiresti aluselt ja põrkus kokku laega. Seejärel värbas Joseph õhupalli ehitamisse oma venna, kirjutades tollele prohvetlikud sõnad: "Varu kiiresti tafti ja köisi ning ma näitan sulle maailma üht kõige imetlusväärsemat vaatepilti." Seejärel asusid vennad ehitama samalaadset seadeldist, kolm korda suuremas mõõtkavas (umbes 27 korda suurema mahuga). Üleslükkejõud oli sedavõrd suur, et vennad kaotasid kontrolli sõiduki üle juba selle esimesel proovilennul 14. detsembril 1782. Seadeldis hõljus peaaegu kaks kilomeetrit. Pärast maandumist see purustati, milles sai süüdistada vaid möödakäijate "ebadiskreetsust".^[5]

Avalikud esitlused

Leiutisele nõudeõiguse seadmiseks otsustasid vennad esitleda õhupalli avalikkusele. Nad ehitasid kotiriidest kerakujulise õhupalli, mis oli seest vooderdatud kolme õhukese paberikihiga. Ümbris võis sisaldada ligemale 790 m³ õhku ja kaalus 225 kg. See oli meisterdatud neljast eraldi tükist (kuppel ja kolm külgmist riba) ning seda hoidis koos 1800 trukki. Ümbrise välispind oli kaetud tugevdava nööridest võrguga.

Palli esimese avaliku esitluse käigus lennutasid vennad 1783. aasta 4. juunil seda sõidukit Annonays rühma États particuliers aukandjate ees. Pall lendas 2 km kaugusele, lend kestis 10 minutit ning palli umbkaudne kõrgus oli 1600–2000 m. Sõnumid edust jõudsid kiiresti Pariisi. Étienne suundus pealinna, et teha täiendavaid esitlusi ja kindlustada vendade nõudlust lendamise leiutamisele. Korratu välimusega ja häbelikum Joseph jäi perekonna juurde. Étienne oli arukate vooruste kehastus... tagasihoidlik rõivastuselt ja käitumisviisilt...^[6]

Étienne meisterdas, koostöös jõukal järjel tapeedivabrikandi Jean-Baptiste Réveillon’iga, 37 000 kuupjala (1060 m³) mahutavusega taftist kesta, mis oli kaetud maarjaslakiga (millel on tulekindlaks tegevad omadused). Taevasinist värvi õhupall oli ehitud kuldvinjettide, sodiaagimärkide ja päikese kujutistega. Kujundus näitas Réveillon’i interventsiooni. Järgmine katsetus leidis aset 11. septembril la Folie Titon krundilt, Réveillon'i maja läheduses. Mõningast muret valmistas mõju, mida lend kõrgemale õhku võiks elusolenditele avaldada. Kuningas pakkus välja lennutada õhku kaks kurjategijat, leiutajad aga otsustasid lennutada esimestena õhku lamba, pardi ja kikka.

1783. aasta 19. septembril lasti pall Aérostat Réveillon lendu, koos õhulaeva külge kinnitatud korvis olevate esimeste elusolenditega – Montauciel' (prantsuse keeles "tõuse-taevasse") nimeline lammas, part ja kukk. Lambast arvati, et tal on sobivalt lähedane inimese füsioloogiale. Pardi kohta arvati, et kõrgustesse tõstmine ei tee talle viga. Part lülitati meeskonda pigem õhusõiduki kui kõrguse poolt tekitatava mõju kontrollimiseks. Kukk lisati meeskonda täiendava kontrollimise eesmärgil, kuna tegemist on linnuga, kes ei lenda suures kõrguses. Kõnealune demonstratsioon viidi läbi Versailles’ lossi juurde kogunenud rahvamurru silme all. Pealtvaatajate seas olid ka kuningas Louis XVI ja kuninganna Marie Antoinette.^[7] Pall oli lennus umbes kaheksa minutit, läbis kaks miili (3 km) ja tõusis umbes 1500 jala (460 m) kõrgusele. Sõiduk maandus lennu lõppedes vigastamatult.

Mehitatud lend

Étienne, saanud innustust kordaläinud esitlusest Versailles’s, hakkas taas koostöös Réveillon’iga meisterdama 60 000 kuupjala (1700 m³) suurust õhupalli, eesmärgiga teha õhupallilend võimalikuks ka inimestele. Pall oli umbes 75 jala (22,86 m) kõrgune ning selle läbimõõt oli 5 jalga (1,52 m). Réveillon oli kaunistanud lennuriista rikkalike ehistega, pallil oli kuldsed kujundid sügavasinisel taustal. Suursugust riistapuud kaunistasid võhumõõgad, sodiaagimärgid ja päikese kujutised keskossa põimitud Louis XVI näokujuga. Õhupalli alaosa oli kaunistatud punase ja sinise kanga ning kuldsete kotkastega. Kõigi eelduste kohaselt oli Étienne Montgolfier esimene maapinnalt õhku tõusnud inimene, kes sooritas köiega ankurdatud pallil vähemalt ühe lennu Réveillon’i töökoja õuelt Faubourg Saint-Antoine’s. Kõige tõenäolisemalt leidis see aset 1783. aasta 15. oktoobril. Veidi hiljem, samal päeval, sai Pilâtre de Rozier’st teine õhku tõusnud inimene. Ta tõusis umbes 80 jala (23,4 m) kõrgusele, mis oli palli kinnihoidva köie pikkus.^[8]^[9] 21. novembril 1783 sooritasid esimeste inimestena vaba lennu Pilâtre ja armee ohvitser markii d'Arlandes.^[10] Lend startis Boulogne'i metsa läheduses asuvalt Château de la Muette'i krundilt Pariisi läänepoolses eeslinnas. Pilâtre ja markii d'Arlandes lendasid umbes 3000 jala (914,4 m) kõrgusel Pariisi kohal 9 kilomeetri kaugusele. 25 minuti pärast maandus õhusõiduk tuuleveskite vahele, väljaspool linna kaitsevalli, Butte-aux-Cailles’s. Lennu lõpuks jäi pardale piisavalt kütust, mis võimaldanuks õhupallil lennata viis korda kaugemale. Takistuseks olid tulest tekkinud hõõguvad söed, mis kõrvetasid õhupalli tarindit ning need tuli käsnadega lämmatada, kuna need võinuks palli hävitada. Pilâtre kasutas tule kustutamisel seljast võetud mantlit.

Varased lennud kutsusid esile ülisuure tähelepanu. 1784. aasta juunis sai ooperilaulja Élisabeth Thible’ist esimene naissoost õhusõitja.

Järgnevad õhkutõusmised

1766. aastal oli Briti teadlane Henry Cavendish avastanud vesiniku – lisades väävelhapet raud-, tina- või tsinklaastudele. Gaastäitega õhupalli väljatöötamine toimus peaaegu paralleelselt vendade Montgolfier’de tööga. Eestvedajaiks olid Jacques Charlesi ja vennad Robert’id (Anne-Jean Robert ja Nicolas-Louis Robert). Nende vesinikuga täidetud õhupall lasti lendu Marsi väljalt Pariisis 27. augustil 1783. Istekohad lunastas kuus tuhat pealtvaatajat. 1. detsembril lendasid Jacques Charles ja Nicolas-Louis Robert La Charlière'il, esimene mehitatud vesinik-õhupall, 2 tundi ja 5 minutit ning läbisid 36 km. Jacques Charles lendas kohe pärast seda üksinda ja tõusis palliga 3000 meetri kõrgusele.

Tööd kummagi õhupallitüübiga tiivustas teadmine alternatiivset tehnoloogiat rakendavast võistlevast rühmast. Mitmetel põhjustel, sealhulgas tulenevalt tõigast, et prantsuse valitsus otsustas teha õhupallide arendamise eest vastutavaks vesiniktäitega õhupallide arendamise pooldaja, jäi huvi kuumaõhupallide vastu järgnevate aastakümnete jooksul suuresti alla huvile gaastäitega õhupallide arendamise vastu.

Vesinikuga täidetud õhupalle kasutati kõigis järgmistes õhupallisõidu saavutustes, näiteks La Manche'i ületamisel 7. jaanuaril 1785 prantsuse-ameerika aviaatorite Jean-Pierre Blanchardi ja dr John Jeffriesi poolt.

Konkureerivad väited

Peamiselt portugalikeelses kogukonnas esitatavad väited õhupallilennu varasema toimumisaja kohta ei ole leidnud Rahvusvahelises Lennuspordiföderatsioonis tunnustamist.

Montgolfier' ettevõte

Montgolfier' ettevõte töötab tänini Annonays (Ardèche, Prantsusmaa). Étienne de Montgolfier suri 1799. aastal. Ettevõtte juhiks sai tema väimees Barthélémy Barou de la Lombardière de Canson (1774–1859), tänu abielule Alexandrine de Montgolfier'ga. 1801. aastal sai ettevõte nimeks Montgolfier et Canson, 1807. aastal Canson-Montgolfier. Tänapäeval on Cansoni firma endiselt tegev paberitööstuses, ettevõtte toodangut müüakse 120 riigis.

21. november 1783
Ausammas Annonays

Viited

↑ Lighter Than Air. Tom Davis. Crouch (2009). The Johns Hopkins University Press, pp. 28, 178.
↑ Charles Gillispie (1983). The Montgolfier Brothers, and the Invention of Aviation. Princeton University Press, pp. 45, 46, 178, 179, 183–185.
↑ C.C. Gillispie, The Montgolfier brothers and the invention of aviation 1783–1784, p. 15.
↑ C.C. Gillispie, p. 16.
↑ C.C. Gillispie, p. 21.
↑ S. Schama (1989) Citizens. A Chronicle of the French Revolution, p. 125.
↑ C.C. Gillispie, pp. 92–3.
↑ Tom Davis. Crouch (2009). Lighter Than Air. The Johns Hopkins University Press. pp. 28, 178.
↑ Charles Gillispie (1983). The Montgolfier Brothers, and the Invention of Aviation. Princeton University Press. pp. 45, 46, 178, 179, 183–185.
↑ U.S. Centennial of Flight Commission: Early Balloon Flight in Europe vaadatud 2012-08-07

Kirjandus

Marie-Hélène Reynaud, Les Frères Montgolfier, et leurs étonnantes machines, 1982, Vals-les-Bains.
Pierre-Louis Clément, Les Montgolfières : Leur invention, leur évolution du XVIII à nos jours, 1982, Paris.
Barthélemy Faujas de Saint-Fond (1784–1785): Beschreibung der Versuche mit den aerostatischen Maschinen des Herren von Montgolfier, nebst verschied. zu dieser Materie gehör. Abhandlungen, aus dem Französ. übers., nebst 8 Kupferst. Leipzig.
Simon Schama: Der zaudernde Citoyen. Rückschritt und Fortschritt in der Französischen Revolution. Kindler, 1989, ISBN 978-3-463-40106-5.
G. Schmitt, W. Schwipps: Pioniere der frühen Luftfahrt. Gondrom, Blindlach 1995, ISBN 3-8112-1189-7.

Välislingid

[Kk3kO-1] Lighter Than Air. Tom Davis. Crouch (2009). The Johns Hopkins University Press, pp. 28, 178.

[0UkOT-2] Charles Gillispie (1983). The Montgolfier Brothers, and the Invention of Aviation. Princeton University Press, pp. 45, 46, 178, 179, 183–185.

[5cyhR-3] C.C. Gillispie, The Montgolfier brothers and the invention of aviation 1783–1784, p. 15.

[Ypo0l-4] C.C. Gillispie, p. 16.

[WfgAp-5] C.C. Gillispie, p. 21.

[XkgJ9-6] S. Schama (1989) Citizens. A Chronicle of the French Revolution, p. 125.

[bmSXI-7] C.C. Gillispie, pp. 92–3.

[PzcIg-8] Tom Davis. Crouch (2009). Lighter Than Air. The Johns Hopkins University Press. pp. 28, 178.

[fOyYO-9] Charles Gillispie (1983). The Montgolfier Brothers, and the Invention of Aviation. Princeton University Press. pp. 45, 46, 178, 179, 183–185.

[dO0lY-10] U.S. Centennial of Flight Commission: Early Balloon Flight in Europe vaadatud 2012-08-07

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]