Vee jaotumine maal

Suurem osa veest on koondunud maailmamerre, mis hõlmab katkematult kõiki maailma ookeane ja meresid ning katab Maa pinnast umbes 71%. Vesi on üks levinumaid ja tähtsamaid aineid Maal. See katab suurema osa meie planeedi pinnast ja moodustab hüdrosfääri. Hüdrosfääris olev vesi on pidevas ringluses: see vahetab kogu aeg nii asukohta kui ka olekut. Sellist vee ringliikumist nimetatakse veeringeks. Vee paneb Maal ringlema Päikeselt saadav energia, mis muudab vee oleku kas tahkest vedelaks või vedelast gaasiliseks ning paneb vee liikuma. Ookeanid toodavad hapnikku ning neelavad globaalsel soojenemisel tekkivat soojust. Maailmameri on põhiline tegur, mis mõjutab maailma kliimasüsteemi ning ilmastikuolusid. Vertikaalselt on hüdrosfääri ulatus ligi 20 km - ookeanisüvikutest kuni kõrgmäestikes esinevate liustikeni. Kõige rohkem vett on ookeanides.

Kuidas jaotub vesi maal?

Vesi jaotub põhiliselt maailmameres, mis moodustab 97,2% ning mis omakorda jaotub Ookeanide vahel. Protsentuaalselt moodustavad ülejäänud protsesndid Sisevesi(2,8%), Liustikud(2,5%), Põhjavesi(0,63%), Järved, Jõed(0,016%), Pinnasevesi(0,05%) ja Atmosfäärivesi(0,001%). Kogu maailmaveest on 97% soolane vesi ning kõigest 3% mage vesi. Vett, mis on jaotatud meie planeedil nimetatakse hüdrosfääriks. Vee umbkaudne maht Maal on 1 338 000 000 km³. Hüdrosfääri moodustab kogu Maal leiduv vesi. Teiste sfääridega võrreldes on hüdrosfääril looduses eriline roll. Väga hea liikuvuse tõttu on ta kõigi sfääridega läbi põimunud. Vesi võib olla tahkes, vedelas või gaasilises olekus. Atmosfääris on veeaur, litosfääris on põhjavesi, elusorganismid sisaldavad vett.

Veeringe maal

Veeringe ehk vee ringkäik on Maa vee järjepidev liikumine maapinnal, üleval ja all. Peamised veeringe lülid on järgmised:

Sademed:

Suurem osa ookeanide pinnalt aurunud veest langeb sinna sademetena tagasi, kuid osa kandub õhuvooludega maismaale. Merelt mandrile liikunud niiske õhk kujundab seal merelise kliima. Mandrite sisealale jõudnud õhk on kuiv ja kujuneb mandriline ehk kontinentaalne kliima. Sademed tekivad, kui õhk on küllastunud veeauruga, õhk jahtub, veeaur kondenseerub, tekivad pilved ja sademed.

Aurumine:

Aurumine on pidev protsess, mis toimub nii veekogude, maismaa kui ka liustike pinnalt. Aurumine sõltub maapinna omadustest, taimestikust, õhu ja maapinna niiskusest, temperatuurist ja tuule kiirusest.

Jõgede äravool:

Jõgede äravool sõltub sademete ja auramise vahekorrast. Mida rohkem sajab, seda suuremaks kujuneb äravool, st vooluhulk jõgedes suureneb. Sademeterikkal alal on tihe jõgedevõrk. Jõgede äravoolualad ehk valglad jagunevad kaheks:

1. Perifeersed äravoolualad, mille pindala on 117 mln km² ja kust jõgede vesi jõuab maailmamerre.
2. Sise-äravoolualad, ms hõlmavad 32 mln km² ja sealne vesi ei jõua maailmamerre. Siseäravoolualade jõed suubuvad järvedesse või kaovad kõrbeliiva. Suurim on Aasias paiknev Kaspia ja Araali siseäravooluala. Suurteks siseäravoolualadeks on veel Sahara ja Austraalia kõrbed.

Väär veekasutus

Araali meri oli soolane suurjärv Kesk-Aasia kõrbete vahel. See on hea näide väära veekasutuse kohta, millega rikuti looduslik veeringe. Meri toitus kahest suurest jõest: Amudarjast ja Sõrdarjast. 1960. aastatel hakati Nõukogude Liidu eestvedamisel nende jõgede veega järjest rohkem niisutama ümberkaudseid põlde. Sissevool merre vähenes ja Araali pindala hakkas kiiresti kahanema. Alates 1960. aastast on meri kaotanud 90% oma mahust ning nüüdseks on järele jäänud vaid kolm väiksemat järve. Kunagine tulus kalatööstus on täielikult kadunud. Merd ümbritsenud lopsakas taimestik on hävinenud, kunagise merepõhja alal laiub hiiglaslik soolakõrb. Pärast mere kadumist on muutunud ka kohalik kliima: talved on läinud külmemaks ja suved kuumemaks. Tänapäeval ähvardab samasugune saatus ka Surnumerd.

Vee kasutamine

Inimesed kasutavad vett väga suures koguses ja õige mitmeks otstarbeks. Maailmas tervikuna tarbitakse kõige enam kergesti kättesaadavat pinnavett, s.o jõgede, järvede, kanalite ja veehoidlate magedat vett.

Kaevudest ja puuraukudest saadav põhjavesi on tavaliselt puhtam, kuid sageli kallim. Viimasel aastakümnel on kiiresti kasvanud mageda vee tootmine mereveest. Selle hind on küll kõrge, kuid paljudes paikades on see ainuke võimalus saada joogivett, toota toiduvilja ja arendada tööstust.

Enamik tarbitavast põhjaveest ja ligikaudu kolmandik pinnaveest kulub põldude, istanduste ja aedade kunstlikuks niisutamiseks. Maa kiiresti kasvav elanikkond vajab toitu. Paikades, kus on küll palju päikest ja toitainerikast mulda, puudub sageli vesi ja kunstlik niisutus on ainus võimalus toiduvilja saamiseks. Kuiva kliimaga piirkonnas peab vett varuma, et seda põllukultuuride kastmiseks jätkuks. Vihmavaesel perioodil kasutatakse kunstlikku niisutust ka muidu sademeterikastel aladel.

Vee ülemäärase tarbimise ning ebaõige kasutamise tagajärjel halvenevad kuivadel aladel inimeste elutingimused. Kõrbeasulate lähikonnas võivad soolduda mullad. Suurte jõgede vooluhulk väheneb ja nende veed kaovad kõrbeliiva. Suurte järvede veetase alaneb ja pindala väheneb. Nii on juhtunud nt Araali merega Kesk-Aasias.