Vasemäe valitsejatar

Allikas: Vikipeedia
Vasemäe valitsejatar ja Tanjuška Venemaa postmargil

Vasemäe valitsejatar (vene keeles: Хозяйка медной горы) on slaavi mütoloogias ja vene muinasjuttudes esinev tegelaskuju.

Eesti lugejale on ta tuttav eelkõige Pavel Bažovi Uurali muinasjuttude kogumikust "Malahhiitlaegas" (vene keeles "Малахитовая шкатулка", eesti keeles ilmunud 1983, Tallinn: Eesti Raamat)[1].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Vasemäe valitsejatar Venemaa postmargil (muinasjutt "Kivilill")

Vasemäe valitsejatar ilmub alati rohelises malahhiitkleidis, mis näeb välja nagu siid ja tal on rohelised silmad. Rohelise malahhiitkleidi ja ilu järgi võib tema ära tunda ka see, kes kunagi varem pole valitsejatari kohanud. Valitsejatar elab Uurali mäe kaevanduse läheduses omaette maaaluses kuningriigis, kus tal on varjul kujuteldamatud aarded, ja ta on väga pahur kui keegi tema varandusi rikub. Ta peab kõiki mäe aardeid enda omadeks, mida ta surelikega ainult omaenda äranägemise järgi jagab (tõenäoliselt on ta ise Uurali mäe kaitsehaldjas või muud sorti vaim).

Vasemäe valitsejatar ilmub ainult neile, keda peab oma nägemise vääriliseks ja mõnikord palub ta enda nimel teateid edasi anda. Osad kaevurid töötavad tema heaks tema maa-aluses kuningriigis ja nad ei soovi enam kunagi maapealset päevavalgust näha. Inimesed, kes temaga on kohtunud on pärast seda sageli justkui ära nõiutud ja kas lähevad tagasi valitsejatari otsima või ei ela pärast seda enam kaua.

Ühe jutustuse peategelane, Tanjuška, on aga sünnist saadik Vasemäe valitsejatariga justkui seotud hing ja ehkki tema ema ja vennad teda hindavad, tunneb ta ise, et ei ole selle perekonnaga tegelikkuses kunagi seotud olnud ja liitub lõpuks valitsejatariga.

Tegelaskuju tekkelugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pavel Bažov oli Vasemäe valitsejatarist rääkivaid lugusid kuulnud Polevskoi vasesulatustehases kaevurite jutuvestja Vassili Hmelininilt, keda lapsed hüüdsid vanaisa Slõškoks.[2]

"Vasemäeks" peetakse Gumõševski kaevandust,[2] mis on Uurali mägede vanim kaevandus. Rahvas kutsus seda mõnikord "vasemäeks" või lihtsalt "mäeks".[3] Valeri Djomin kommenteeris, et valitsejatari tegelaskuju on müütides universaalne, vasemägi aga konkreetne asukoht: Gumõševski kaevandus ja Aasovi mägi.[4]

Tegelase päritolu on ebaselge. Emajumalanna või Maaema mõiste oli väga populaarne igas kultuuris, sealhulgas kohaliku mansi ja handi rahva seas.[5] Uurali etnograaf A. Sagalajev oletas, et tegelane pärineb jumalannadest Umayst ja Kaltes-Ekwast. Ta märkis, et emajumalanna kuju kahaneb inimeste ettekujutuses mõnikord kivi ja skulptuuri suuruseks või paisub mäesuuruseks.[4] Valitsejanna võis välja areneda Azovka tegelaskujust, kuna too oli samadel aladel kõige kuulsam tegelane enne valitsejatari. Ehk siis aarete Valvajast sai aegamisi nende Valitseja.[6] Bažov uskus, et Uurali mütoloogia vanim olend oli tegelikult Azovka, järgmisena ilmus Suur Madu ja kõige viimaks valitsejatar.[7] Nii nagu Azovka, meelitab ka Malahhiidineitsi vallalisi mehi.[8] Mark Lipovetsky on teemat kommenteerinud, öeldes, et tema tume juuksevärv vihjab tema mitteslaavi päritolule, võib-olla pärineb valitsejatar "Vanadest Rahvastest", just nagu Azovka.[9] Tumedajuukseline ja salapärane, ei näe ta välja nagu tüüpilised vene tüdrukud.[10] Bažov uskus, et kaevurid lihtsalt igatsesid naisi, sest nende töö võimaldas nendega vähe suhelda.[11] Ta arvas ka, et valitsejatar arenes välja oma esialgsest varahoidja tähendusest. Temast sai "võimu, rikkuse ja kauniduse kehastus", kes ilmutas end ainult parimate inimeste ees.[12] E. Kulikova teoretiseeris, et tema koht Uurali mütoloogias on suure tõenäosusega seotud mägede kui "maagilise ruumi" tajumisega. Mägi oli elu allikas, kaitsja vaenulike jõudude eest ja jumalike kaitsjate elukoht.[4]

Aleksei Ivanov oletas, et valitsejatar pärineb suure tõenäosusega kohavaimust kui "kividrüaadist".[13] Samuti on hüpotees, et ta esindab Rooma jumalannat Veenust, kuna Polevskoi vasesulatustehase kohalikku vaske tähistati 18. sajandil kümneid aastaid Veenuse sümboliga (♀).[14] V. Bezrukova teoretiseerib, et Vasemäe valitsejatar sümboliseerib "suhet" inimeste ja mägede rikkuste vahel ning osutab sellele, et tegelikult kaitseb ta kristlikke voorusi, nt hoiab ära ahnuse, julgustab lahkust, tagasihoidlikkust, au ja oskusi (kristlikud voorused).[15] Aleksei Ivanov aga väidab, et ta paljastab oma "geneetilise suhte" paganlike jumalatega ja tema eetika pole kristlik.[13] Ühes loos võtab ta kulla kaevandusest välja pärast seda, kui lähedale on ehitatud kirik.[16]

Maaja Nikulina osutab tema seotusele surnute maailmaga, kuna ta ei söö ega joo, ei jäta jälgi, tema riided on kivist ja nii edasi ning mägi ühendab teda elavate maailmaga.[6] Tegelane võib olla soome päritolu.[17] Sel alal elanud soome rahvad rändasid hiljem Läänemere äärde või sulandusid uude vene kultuuri. Nende folklooris oli maa-aluseid rikkusi, moraalseid ja vaimseid jõude, mis olid kehastatud maa-aluste jumalustena ning vene rahvale tundmatuid kaevandus- ja metallurgiatehnikaid.[17]

Valitsejanna atribuudid – sisalikud, vask ja malahhiit – ei ole kristlikud. Natalija Schwabauer kommenteeris, et sisalikud on ebameeldivad üleloomulikud olendid.[18] Sisalike ja madude kujutisi leiti Aasovi mäe ümbert permi pronksivalanditelt (5.–15. sajand).[13] Vask oli Uuralites naiste ilu sümbol. Malahhiit sümboliseeris üheaegselt noorust, lootust, ebaõnne ja leina.[7] Malahhiidiga töötanud käsitöölised surid sageli tuberkuloosi, mida põhjustas mürgine malahhiiditolm. Kalliskivilõikurid valmistasid malahhiitehteid ainult müügiks, kuid ise ei kandnud neid kunagi. Nende majas hoidmine oli halb enne.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Malahhiitlaegas (muinasjutud ja legendid), Pavel Bažov, Eesti Raamat 1983 | vanaraamat.ee". www.vanaraamat.ee. Vaadatud 12. augustil 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 Blazhes 1983, p. 9.
  3. ↑ Bazhov, Pavel (1939). "Foreword to the Skazy". Oktyabr (vene) (5–6): 158. ISSN 0132-0637.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Kulikova, E. V (2012). "От литературного табу к Хозяйке Медной горы: деконструкция мифа в прозе В. Маканина" Ot literaturnogo tabu k Hozjajke Mednoj gory: dekonstruktsija mifa v proze V. Makanina [From a literary taboo to the Mistress of the Copper Mountain: the myth deconstruction in V. Makanin's prose]. Molodoy Ucheny (vene). 7 (42): 161–164. ISSN 2072-0297.
  5. ↑ Shvabauer 2009, p. 146.
  6. ↑ 6,0 6,1 Shvabauer 2009, p. 147.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Prikazchikova, Yelena (2003). "Kamennaja sila mednykh gor Urala" Каменная сила медных гор Урала [The Stone Force of The Ural Copper Mountains] (PDF). Izvestiya of the Ural State University (vene). 28: 11–23.
  8. ↑ Shvabauer 2009, p. 153.
  9. ↑ Lipovetsky 2014, p. 217.
  10. ↑ Meshcherova 2014, p. 32.
  11. ↑ Zherdev, Denis (2003). "Binarnost kak element pojetiki bazhovskikh skazov" Бинарность как элемент поэтики бажовских сказов [Binarity as the Poetic Element in Bazhov's Skazy] (PDF). Izvestiya of the Ural State University (vene) (28): 46–57.
  12. ↑ Bazhov, Pavel (10. juuli 2014). У старого рудника [By the Old Mine]. The Malachite Casket: Tales from the Urals (vene). Litres. ISBN 9785457073548.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Ivanov, Alexei (2004). "Угорский архетип в демонологии сказов Бажова" [The Ugrian Archetype in the Demonology of Bazhov's Stories]. The Philologist (5). ISSN 2076-4154.
  14. ↑ Perfilyev, A. (1998). "Герб и символы Полевского". Полевской край: Историко-краеведческий сборник [Polevskoy region: the local history] (vene). Kd 3 (1 ed.). Uraltreid.
  15. ↑ Bezrukova, V. S. (2000). Osnovy dukhovnoj kultury entsiklopedicheskij slovar pedagoga Основы духовной культуры (энциклопедический словарь педагога) [Bases of Spiritual Culture. The Teacher's Encyclopedic Dictionary] (vene). Yekaterinburg.
  16. ↑ Shvabauer 2009, p. 150.
  17. ↑ 17,0 17,1 Vernikov, Alexander. "Translations From Pavel Bazhov into English. Part 1". ULC: Ural Life & Culture. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2015. Vaadatud 23. detsembril 2015.
  18. ↑ Shvabauer 2009, p. 149.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vasemäe_valitsejatar&oldid=6584494"