Lehekülje Varna ristisõda lähteteksti vaatamine

{{Sõjaline konflikt
| konflikt      = Varna ristisõda
| pilt          = Battle of Varna 1444.PNG
| pildiallkiri  = Kuningas [[Władysław III]] [[Varna lahing]]us ([[Jan Matejko]] maal)
| aeg           = Oktoober 1443 – november 1444
| koht          = [[Balkani poolsaar]]
| tulemus       = [[Osmanite riik|Osmanite]] otsustav võit
| osaline1      = [[Pilt:POL Przemysł II 1295 COA.svg|20px]] [[Poola Kuningriik]]<br />[[Pilt:Coa Hungary Country History Vladislaus I (1440–1444).svg|20px]] [[Ungari kuningriik]]<br />[[Pilt:Coat of arms of Croatia 1495.svg|16px]] [[Horvaatia liidus Ungariga|Horvaatia kuningriik]]<br /> [[Pilt:Blason Boheme.svg|20px]] [[Tšehhi krooni maad|Tšehhi kroon]]<br /> [[Pilt:Coat of Arms of Lithuania.svg|20px]] [[Leedu suurvürstiriik]] <br />[[Pilt:CoatOfArmsOfJovanStefanovicBrankovic.png|15px]] [[Serbia despootkond]]<br />[[Pilt:Flag of Wallachia.svg|20px]] [[Valahhia]]<br>[[Pilt:Coat of arms of Moldavia.svg|20px]] [[Moldova (piirkond)|Moldova vürstiriik]]<br />[[Pilt:Coat of Arms of the Emperor of Bulgaria (by Conrad Grünenberg).png|20px]] [[Konstantini ja Fružini ülestõus|Bulgaaria mässajad]]<br />[[Pilt:Flag-Holy-Roman-Empire.png|20px]] [[Saksa-Rooma riik]]<br />[[Pilt:Flag of the Papal States (pre 1808).svg|20px]] [[Kirikuriik]]<br /> [[Pilt:Den tyske ordens skjold.svg|20px]] [[Saksa ordu|Saksa ordu rüütlid]]
| osaline2      = [[Pilt:Flag of the Ottoman Sultanate (1299-1453).svg|20px]] [[Osmanite riik]]
| väejuht1      = [[Pilt:POL Przemysł II 1295 COA.svg|20px]] [[Władysław III]] (suri)<br />[[Pilt:Coat of Arms of Hungary.svg|20px]] [[János Hunyadi]]<br />[[Pilt:Flag of Wallachia.svg|20px]]  [[Mircea II]]<br/>[[Pilt:Coat of Arms of the Emperor of Bulgaria (by Conrad Grünenberg).png|20px]] [[Fružin]]
| väejuht2      = [[Pilt:Flag of the Ottoman Sultanate (1299-1453).svg|20px]] [[Murad II]]
}}
'''Varna ristisõda''' oli [[Ristisõdijad|ristisõdijate]] ja [[Osmanite riik|Osmanite riigi]] vahel vahemikus 1443–1444 aset leidnud sündmuste jada, mis kulmineerus osmanite kindla võiduga [[1444]]. aasta [[10. november|10. novembril]] peetud [[Varna lahing]]us.

==Taust==
Aastal [[1428]], mil Osmanite riik sõdis [[Veneetsia vabariik|Veneetsia vabariigiga]], saavutasid Osmanid ja [[Ungari kuningriik]] ajutise rahu, rajades [[Serbia despootkond|Serbia despootkonna]] kui [[Puhverriik|puhverriigi]]. Pärast sõja lõppemist aastal [[1430]]<ref name="Venice" /><ref name="bartleby" /> naasid Osmanid oma endise kõigi [[Doonau]]st lõuna pool asuvate alade kontrollimist hõlmava poliitika juurde ja aastal 1432 hakkas sultan [[Murad II]] korraldama rüüsteretki [[Transilvaania]]sse. Rünnakud intensiivistusid pärast seda, kui keiser [[Sigismund (Saksa-Rooma keiser)|Sigismund]] aastal [[1437]] suri ja Osmanid okupeerisid aastal [[1438]] [[Borač]]i ning aastal [[1439]] [[Zvornik]]u ja [[Srebrenica]]. 1439. aasta lõpus kapituleerus [[Smederevo]] ja sultanil õnnestus teha Serbiast Osmanite riigi provints. Serbia despoot [[Đurađ Branković]] põgenes oma valdustest Ungarisse ning aastal [[1440]] piiras Murad II Ungari peamist piirikindlust [[Belgrad]]i. Kuna ta ei suutnud kindlust kohe vallutada, oli ta sunnitud naasma [[Anatoolia]]se, et peatada [[karamaniidid]]e rünnakud.<ref name="sugar" /><ref name="varna" />

Vahepeal oli aga [[Albrecht II (Saksa kuningas)|Albrecht II]], Sigismundi järeltulija Saksa kuninga troonil, 1439. aasta oktoobris surnud: vahetult pärast seda, kui ta oli allkirjastanud seaduse "kuningriigi muistsete seaduste ja tavade taastamiseks". Seadus piiras [[Monarhia|kuningavõimu]], nõudes maaomanikest aadlite osalemist poliitiliste otsuste tegemisel. Neli kuud pärast Albrechti surma ehk ajal, mil Ungaris oli järgmise monarhi valimise üle käimas kodusõda, sündis tema ainus poeg [[Ladislaus Postumus|Ladislaus]]. [[1440]]. aasta [[17. juuni]]l krooniti kestvatele tülidele vaatamata Ungari kuningaks Poola kuningas [[Władysław III]].<ref name="1911EB" /> [[János Hunyadi]] aitas Władysławi üritusele kaasa, rahustades maha riigi idapoolsed alad ja hankides talle Transilvaania [[vojevood]]i tiitli ning sellest tulenevad kohustused Ungari lõunapiiri kaitsmisel. 1442. aasta lõpuks oli Władysław oma staatuse Ungaris kindlustanud ja keeldunud Osmanite pakkumisest loovutada neile vastutasuks rahu eest Belgradi linn.<ref name="varna" />

Samas oli [[katoliku kirik]] juba pikka aega proovinud alustada Osmanite vastu suunatud ristisõda ning pärast Ungari kodusõja ja pea samal ajal aset leidnud [[Bütsants]]i kodusõja lõppemist sai kirik läbirääkimisi ja kavandamist alustada. Plaanide elluviimiseks vajamineva tõuke pakkus kirikule János Hunyadi aastatel 1441 ja 1442. Aastal 1441 alistas ta [[Ishak Paša]] poolt Smederevole korraldatud haarangu.<ref name="sugar" /> Vähe jäi puudu sellest, et ta oleks 1442. aasta [[22. märts]]il Transilvaanias hävitanud [[Mezid Bey]] sõjaväe ja septembris alistas ta [[Rumeelia]] kindralkuberner [[Şihabeddin Paša]] poolt kättemaksuks sooritatud rünnaku. Kui viimane Serbia linn [[Novo Brdo]] oli 1441. aastal Osmanite kätte langenud, asus ettevõtmist toetama ka Serbia despoot Branković.

==Ristisõda==

===Algne sõjategevus===
1443. aasta 1. jaanuaril andis paavst [[Eugenius IV]] välja ristisõja [[Paavsti bulla|bulla]]. Mai alguses kanti ette, et "türklased olid halvas seisukorras ja neid oleks lihtne Euroopast minema kihutada" ning seepeale kuulutati 1443. aasta [[palmipuudepüha]]l [[Buda (Budapest)|Budas]] peetud nõupidamisel [[sultan]] Murad II-le sõda. 40 000 pealise peamiselt ungarlastest koosnenud sõjaväega ületas noor monarh Władysław III, kelle alluvuses juhtis vägesid Hunyadi, Doonau ning vallutas [[Niš]]i ja [[Sofia]].<ref name="1911EB" /> 

Władysław, Hunyadi ja Branković ründasid oktoobri keskel. Nad olid õigesti eeldanud, et sultan Murad ei suuda oma sõjaväge kiiresti mobiliseerida, kuna see koosnes peamiselt [[Lään|feodaalvaldustega]] ratsaväelastest, kes pidid maksude maksmise nimel saaki korjama. Ungari eelistele lisandus ka Hunyadi kogemus talviste sõjakäikudega aastatest 1441 ja 1442. Lisaks olid ungarlastel paremad turvised, mis muutsid osmanite relvad sageli kasutuks. Murad võis loota vaid oma Rumeelias asunud vägede lojaalsusele ja tal oli raskusi ungarlaste taktikale vastu saamisega.<ref name="varna" />

===Niši lahing===
Ristisõdijad olid [[Niši lahing]]us võidukad ja sundisid Rumeelia kindralkuberner [[Kasim Paša]] ja tema kaasväejuhi [[Turahan Bey]] põgenema; viimased suundusid Bulgaariasse Sofiasse, et hoiatada Murati sissetungi eest. Ent nad põletasid oma teel maha kõik külad, püüdes ristisõdijaid [[põletatud maa taktika]] abil väsitada. Sofiasse jõudes andsid nad sultanile nõu linn maha põletada ja taganeda linna taga olevatesse mäekurudesse, kus Osmanite väiksem sõjavägi ei oleks niivõrd halval positsioonil.

===Zlatitsa lahing===
Varsti pärast seda saabus käre pakane ja [[Zlatitsa]] mäekuru juures 12. detsembril peetud lahing võideldi juba lumes. Kuni [[Zlatitsa lahing]]uni ei olnud ristisõdijad kohanud suuremat Osmanite sõjaväge ja olid teel [[Edirne|Adrianoopoli]] poole võidelnud vaid linnades asunud garnisonidega. Kuid Zlatitsas kohtasid nad tugevat ja hästi paigutatud Osmanite kaitseväge ja said nende käest lüüa.<ref name="FineFine1994" />

Kodu poole marssivad ristisõdijad korraldasid aga neid jälitavatele Osmanite vägedele varitsuse ja alistasid nad [[Kunovica lahing]]us, mille käigus võeti vangi ka sultani väimees ja suurvesiir [[Çandarlı Halil Paša]] vend [[Mahmud Bey]] (Mahmud Çelebi).<ref name="varna" /> Neli päeva pärast seda lahingut jõudis kristlaste koalitsioon [[Prokuplje]] linna. Đurađ Branković tegi kuningas Władysławile ja János Hunyadile ettepaneku jääda talveks Serbia kindlustatud linnadesse ja jätkata kevadel oma sõjakäiku Osmanite vastu, ent kuningas ja Hunyadi lükkasid tema ettepaneku tagasi ning taganesid.{{Sfn|Jireček|1978|p=367}} 1444. aasta jaanuariks olid Władysławi ja Hunyadi väed jõudnud [[Belgrad]]i{{Sfn|Калић-Мијушковић|2006|p=405}} ja veebruaris saabusid nad [[Buda (Budapest)|Budasse]], kus neid tervitati kui kangelasi.{{Sfn|Setton|Hazard|Zacour|1990|p=293}}

Vaatamata Zlatitsa kuru lahingus saadud kaotusele lõi edukas varitsus ristisõdijatele mulje üldisest kristlaste võidust ja nad naasid võidutsevatena. Kuningas ja kirik kibelesid seda muljelt säilitama ning andsid välja juhtnöörid, mille järgi tuli levitada teateid võitude kohta ja rääkida vastu igaühele, kes kaotust mainis.<ref name="varna" />

Samal ajal naasis sultan Murad koju oma vägede ebausaldusväärsuse tõttu vihase ja masendununa. Pärast seda, kui ta oli sõjaväe tagasilöökides ja Mahmud Bey vangistamises süüdistanud väejuht Turahani, lasi ta viimase vangistada.<ref name="varna" />

===Rahuettepanekud===
Arvatakse, et kõige enam soovis rahu sõlmida Osmanite riigi sultan Murad. Muuhulgas anus tema õde teda, et ta saavutaks Mahmudi vangist vabastamise ja tema abikaasa [[Mara Branković|Mara]], kes oli Đurađ Brankovići tütar, lisas täiendavat survet. 1444. aasta [[6. märts]]il saatis Mara saadiku Brankovići juurde ja nende arutelu pani aluse rahuläbirääkimistele Osmanite riigiga.<ref name="varna" />

Sama aasta 24. aprillil saatis Władysław Muradile kirja, teatades, et tema saadik Stojka Gisdanić reisib Adrianoopolisse koos täielike õigustega tema nimel läbi rääkida. Władysław palus, et kui jõutakse kokkuleppele, saadaks Murad oma saadikud koos lepingu ja tema poolt vannutatud vandega Ungarisse, kus ka Władysław annaks oma vande. Samal päeval aga pidas Władysław Budas nõupidamise, kus ta vandus [[kardinal]] [[Julian Cesarini]] ees, et võtab suvel ette uue sõjakäigu osmanite vastu.<ref name="varna" />

Läbirääkimised rahu üle leidsid aset vahemikust 1444. aasta juunist augustini: esmalt Adrianoopolis ja seejärel [[Szeged]]is. Ent ristisõdijad ei olnud rahust väga huvitatud ja eriti kardinal Cesarini püüdis saavutada ristisõja jätkumist. Kardinal leidis lõpuks lahenduse, mis võimaldas nii võitlemise jätkumist kui ka rahulepingu ratifitseerimist ja 1444. aasta [[15. august]]ist hakkas kehtima [[Szegedi rahuleping]].<ref name="varna" />

===Viimane vaatus===
Varsti pärast seda, kui rahulepingu lühiajalised nõuded olid täidetud, jätkasid ungarlased koos oma liitlastega ristisõda. Vahetult pärast lepingu lõpetamist erru läinud Murad kutsuti tagasi Osmanite riigi sõjaväge juhtima. 1444. aasta 10. novembril kohtusid mõlemad sõjaväed [[Varna lahing]]us ([[Must meri|Musta mere]] lähedal asunud Bulgaaria [[Varna]] kindluse lähistel) ja vaatamata suurtele kaotustele said osmanid otsustava võidu. Ristisõdijad kaotasid aga lahingus nii oma kuninga kui ka üle 15 000 sõjamehe.<ref name="liptai" /><ref name="csaba" />

==Tagajärjed==
Paljud ristisõdijad sandistusid külmakahjustuste tõttu või surid väiksematest järellahingutes ja suurem osa eurooplastest vangidest kas tapeti või müüdi orjaks. Ungaris puhkes taas kodusõda, mis kestis seni kuni Hunyadi valiti 1446. aasta juunis lapseeas [[Ladislaus Postumus|Ladislausi]] [[Regent|regendiks]]. Branković aga säilitas kontrolli Serbia üle.

Osmanite võit Varnas, millele järgnes veel osmanite võit [[Kosovo lahinging (1448)|teises Kosovo lahingus]] aastal 1448, tõi kaasa selle, et Euroopa riigid ei soovinud saata [[Bütsants]]ile olulist sõjalist abi kui osmanid aastal 1453 [[Konstantinoopoli langemine|Konstantinoopoli vallutasid]]. Kuigi paavst [[Pius II]] kuulutas [[Mantova]]s aastal 1459 peetud nõukogul Konstantinoopoli osmanitelt tagasi vallutamiseks ametlikult välja kolmeaastase ristisõja, taganesid 80 000 sõdurit lubanud riigijuhid oma kohustusest.<ref name="madden" /> Seejärel ei tehtud mitmel aastakümnel täiendavaid tõsiseid katseid Osmanite riiki Euroopast välja ajada.<ref name="varna" />

==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="Venice">Ganse, Alexander. [http://www.zum.de/whkmla/military/italy/milxvenice.html "History of Warfare"]. 06.06.2005.</ref>
<ref name="bartleby">Toim. Stearns, Peter N. "The Encyclopedia of World History: Ancient, Medieval, and Modern", peatükk [http://www.bartleby.com/67/538.html "5. Venice"]. 6th edition. New York. 2002. ISBN 0-395-65237-5.</ref>
<ref name="sugar">Sugar, Peter. "Southeastern Europe Under Ottoman Rule, 1354&ndash;1804". Peatükk 1: [http://coursesa.matrix.msu.edu/~fisher/hst373/readings/sugar.html "The Early History and the Establishment of the Ottomans in Europe"]. University of Washington Press. 1977.</ref>
<ref name="varna">Imber, Colin. "The Crusade of Varna, 1443–45". Ashgate Publishing. 2006. Lk 9&ndash;31. ISBN 0-7546-0144-7. Peatükk [http://books.google.com/books?id=xeuaoghuq3cC&pg=PA17&dq=battle+of+Zlatitsa&hl=en&ei=i8XsTdOcAs7usgbUstTnCg&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=2&ved=0CDAQ6AEwAQ#v=onepage&q=battle%20of%20Zlatitsa&f=false "Introduction"].</ref>
<ref name="1911EB">Classic Encyclopedia. Artikkel [https://en.wikisource.org/wiki/Page:EB1911_-_Volume_28.djvu/787 "Wladislaus III"].</ref>
<ref name="FineFine1994">Fine, John Van Antwerp. [http://books.google.com/books?id=LvVbRrH1QBgC&pg=PA548 "The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest"]. Lk 548. University of Michigan Press. 1994. ISBN 0-472-08260-4.</ref>
<ref name="liptai">Ervin Liptai. "Magyarország hadtörténete". ISBN 963-326-337-9.</ref>
<ref name="csaba">Csaba Csorba-János, Estók-Konrád Salamon. "Magyarország képes története". ISBN 963-548-961-7.</ref>
<ref name="madden">Madden, Thomas F. "The New Concise History of the Crusades". Peatükk 9, lk 202. Rowman & Littlefield. 2006. ISBN 978-0-7425-3823-8.</ref>
}}

[[Kategooria:Ristisõjad]]
[[Kategooria:Osmanite riigi sõjandus]]
[[Kategooria:Ungari ajalugu]]
[[Kategooria:Serbia ajalugu]]