Valents (psühholoogia)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Valents)
Jump to navigation Jump to search

Valents on psühholoogias mõistena kasutusel peamiselt emotsioonidest rääkides. Valents tähendab kas intrinsilist atraktiivsust (positiivne valents) või eemaletõukavust (negatiivne valents). Valentsi võib omistada nii sündmusele, objektile kui olukorrale.[1] Terminit kasutatakse ka spetsiifilisite emotsioonide iseloomustamiseks ning kategoriseerimiseks[viide?]. Negatiivne valents omistatakse tavaliselt negatiivsetele emotsioonidele nagu viha või hirm. Positiivne valents omistatakse tavaliselt positiivsetele emotsioonidele nagu rõõm. Positiivse valentsiga emotsioone kutsuvad esile positiivsed sündmused, objektid või olukorrad ning negatiivse valentsiga emotsioone negatiivsed sündmused, objektid või olukorrad. Valentsi kasutatakse ka illustreerimaks tunnete, afektiivsete seisundite, teatud käitumise või eesmärgi saavutamise hedoonilist tooni. Veel saab valentsi alusel vaadelda ambivalentsust, kui konflikti negatiivsete ja positiivsete valentsikandjate vahel.[viide?]

Teoreetikud, kes võtavad emotsioonide, hinnangute ja valikute uurimise aluseks valentsipõhise lähenemise, väidavad, et sama valentsiga emotsioonid mõjutavad hinnanguid ja valikud sarnaselt.

Kasutamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Valents tõligti esmakordselt inglise keelde saksa keelest aastal 1935 Kurt Lewini teostes. Ambivalentsusel on psühholoogias pikem ajalugu kui valentsil.[viide?]

Emotsiooni kriteeriumid[muuda | muuda lähteteksti]

Valentsi kasutatakse osades emotsiooniteooriates emotsiooni kriteeriumina. Kuna emotsioonil "üllatus" puudub valents on seda emotsiooni püütud emotsioonide nimekirast välja jätta.[viide?]

Mõõtmine[muuda | muuda lähteteksti]

Valentsile võib omistada numbrilise väärtuse, kuid siiski on mõõdiku enesekohane ning subjektiivne raporteerimine küsitav.[viide?] Selle katsumuse ületamiseks on valentsi võimalik mõõta ka kasutades füsioloogilisi mõõdikuid nagu näoilmed (näo liigutuste kodeerimis süsteemi alusel) või modernseid funktsionaalseid ajukuvamise meetodeid. Sellisteks meetoditeks oleks näiteks funktsionaalne magnetresonants kuvamine (fMRI), elektroentsefalograaf (EEG) või magnetentsefalograaf(MEG) ja positron-emissioon tomograafia (PET).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nico H. Frijda, The Emotions. Cambridge(UK): Cambridge University Press, 1986. p. 207