Vaigatš

See artikkel räägib saarest; jäälõhkujate kohta vaata artiklit Vaigatš (jäämurdja, 1909) ja Vaigatš (jäämurdja, 1990)

Vaigatš (neenetsi Хэбиди’’ я, vene остров Вайгач) on saar Põhja-Jäämeres, mis eraldab Barentsi ja Kara merd. Kara Värav eraldab Vaigatši Novaja Zemljast ja Jugorski Šar mandrist. Vaigatš kuulub Venemaale Neenetsi autonoomse ringkonna koosseisus.

Saare pindala on 3700 km². Saar on umbes 100 km pikk ja 45 km lai, ümara kujuga. Saare kõrgus on kuni 170 m.

Saar on moodustunud peamiselt savikiltadest, liivakivist ja lubjakivist.

Saarel on palju soid, järvi ja 20–40 km pikkusi jõgesid. Kõrgendikud jooksevad saarel pikkupidi, loode-kagu suunas.

Saare keskmine temperatuur on kõige külmemal kuul, veebruaris, –20 °C, kõige soojemal kuul, juunis, +5 °C.

Saart katab tundra. Taimedest kasvavad seal rohi, samblikud ja arktilised õistaimed. Puid üldiselt ei ole, aeg-ajalt kohtab kääbuskaski.

Vaigatšil elavad polaarrebane, jääkaru, morsk, lemming ja hülged. Loomad pole kuigi arvukad, küll aga linnud: pardid ja kurvitsad.

Kogu Vaigatš kuulub Venemaa Arktika looduskaitseala koosseisu.

Püsiasustust saarel ei ole, kuid suviti käivad seal kalurid ja jahimehed. 1950. aastal avati saarel polaarjaam.

Saare nimi tähendab neenetsi keeles savikallast. 19. sajandil oli Vaigatš neenetsite tähtis pühamu. Saarel olid mitmepäised ebajumalakujud, mida määriti pühade loomade, eriti põhjapõdra verega. Saare külastajad on tähele pannud ohvriposte, mis koosnevad ajupuidust, põdrasarvedest ning karude ja põtrade pealuudest. Hoolimata pöördumisest kristlusesse suhtuvad neenetsid nendesse ohvrikohtadesse endiselt ebausklikult.