Vaibevara

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vaibevara on pärast omaniku surma mahajäänud vara, millel puuduvad pärijad.[1]

Eesti õigusteaduse terminoloogiasse tõid vaibevara termini Karl Ferdinand Karlson ja Johannes Voldemar Veski 1934. aastal ilmunud "Õigusteaduse sõnastikus".

Mõistet kasutati ka nõukogude perioodil. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 18. veebruari 1941 määrusega nr. 260 kinnitati natsionaliseeritud, konfiskeeritud, peremehetu ja vaibevara kasutamise kord.[2] Vaibevaraks loeti "omaniku surma puhul mahajäänud igasugune vara, väärtused ja rahalised vahendid, kus nad ka ei asu, kui kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast või selle hoiuks abinõude tarvitusele võtmise ajast, ei ilmu selle vara seadusjärgseid pärijaid; samuti sel juhul, kui kõik või mõned pärijatest loobuvad pärandist." Pärast kuue kuu tähtaja möödumist läks vaibevara riigi rahandusorganite käsutusse, kes võtsid vara arvele ning sõltuvalt vara iseloomust andsid selle üle riiklikele asutustele ja ettevõtetele või kolhoosidele, või müüsid.[3]

Eesti pärimisseadus vaibevara mõistet enam ei kasuta. Kui omaniku surma korral ei ole varal seadusjärgseid pärijaid abikaasa ja sugulaste näol, on vara pärijaks pärandi avanemise koha ehk pärandaja viimase elukoha kohalik omavalitsusüksus. Kui pärand avaneb välisriigis ja pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, siis on pärijate puudumisel seadusjärgne pärija Eesti Vabariik.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti keele seletav sõnaraamat 2009
  2. Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 18. veebruari 1941 määrus natsionaliseeritud, konfiskeeritud, peremehetu ja vaibevara kasutamise korra määruse kinnitamise kohta. Eesti NSV Teataja, 1941, 21, 273
  3. Eesti NSV Rahanduse Rahvakomissari 13. mai 1941 juhend nr. 6. Natsionaliseeritud, konfiskeeritud, peremehetu ja vaibevara kasutamise korra määruse rakendamise kohta. Eesti NSV Teataja, 1941, 57, 911
  4. Pärimisseadus. RT I, 10.03.2016, 16