Märss
 | See artikkel vajab toimetamist. (August 2025) |
Märss on kandevahend, ajaloolises tähenduses kasetohust või niinest punutud seljapaun või seljakott, mille suuava sulgeb kolmnurkne allakäänatav osa (mida nimetatakse lakaks)[1], mis köideti otsa pidi lakapaelaga puupööra külge. Märssi kanti üle õla või ranitsa kombel seljas. Kandmed olid paelast, nöörist või niineribadest.[2]
Märss oli üldtuntud kandevahend kogu Põhja-Euroopa metsavööndis. Eestis kasutati seda kohati veel 20. sajandi algulgi.[3] Selle kotiga anti toitu kaasa kodunt kauem eemal viibijale, kuid käidi ka marjul, seenel, kalal.[2] 19. sajandil nimetati märssi ka leivakotiks. Sellega said toitu kaasa mõisatööle minevad teomehed, mõisavooris käijad, kooli- ja leerilapsed. Ka karjastel olid oma leivakotid kaasas. See sisaldas peamiselt kuiva toitu: leiba, karpi pandud putru, võid, liha, silku ehk soolaräime. Mõnikord võeti kaasa ka lähkrisse pandud kalja, hapupiima või taari.[3]
Märsiks on nimetatud ka suuresilmalist võrkkotti. Näiteks hobused sõid heinamärsist, selles säilitati eluskala jms. Võru- ja Setumaa kutsuti sellist märssi ka sõnaga "kosli" või "kossel".[4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat Vaadatud 15.01.2021
- 1 2 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 121 Viitamistõrge: Vigane parameeter """ sildis
<ref>. Toetatud on järgmised parameetrid: dir, follow, group, name. - 1 2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 130
- ↑ Väike murdesõnastik Vaadatud 15.01.2021
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Aliise Moora, "Eesti talurahva vanem toit". Ilmamaa, 2007.