Märss
Märss on kasetohust või niinest punutud seljapaun või seljakott, mille kotiava sulgeb kolmnurkne allakäänatav osa (nimetatakse lakaks)[1], mis otsapidi köideti lakapaelaga puupööra külge. Märssi kanti üle õla või ranitsa kombel seljas. Kandmed olid paelast, nöörist või niineribadest[2].
Märss oli üldtuntud kandevahend kogu Põhja-Euroopa metsavööndis. Eestis kasutati seda kohati veel 20. sajandi algulgi[3]. Selle kotiga anti toitu kaasa kodunt kauem eemal viibijale, kuid käidi ka marjul, seenel, kalal[2]. 19. sajandil nimetati märssi ka leivakotiks. Sellega said toitu kaasa mõisatööle minevad teomehed, mõisavooris käijad, kooli- ja leerilapsed. Ka karjastel olid oma leivakotid kaasas. See sisaldas peamiselt kuiva toitu: leiba, karpidesse pandud putru, võid, liha, silku ehk soolaräime. Mõnikord võeti laasa ka lähkrisse pandud kalja, hapupiima või taari[3].
Märsiks nimetati ka suuresilmalist võrkkotti. Näiteks hobused sõid heinamärsist, selles säilitati eluskala jms. Võru- ja Setumaa kutsuti sellist märssi ka kosli või kossel[4].
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat Vaadatud 15.01.2021
- ↑ 2,0 2,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 121
- ↑ 3,0 3,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 130
- ↑ Väike murdesõnastik Vaadatud 15.01.2021
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Aliise Moora, "Eesti talurahva vanem toit". 2007. Kirjastus Ilmamaa