Väikeulukid

Allikas: Vikipeedia

Väikeulukid on ulukid (metsloomad), kelle liha, nahka või muid osi tarbitakse ja kelle küttimine on jahieeskirjadega lubatud.[1][2]

Rebane, Vulpes vulpes[muuda | muuda lähteteksti]

Rebane võib olla oma värvuselt punakaspruunist kuni kollakaspunaseni. Looma kõrvad in tagapoolelt mustad, kõrvad püstised ja kõrvaotsad teravad. Saba on pikk, kohev ja paks. Mõndadel rebastel on sabaots valge või sabaotstel on mõned valged karvad. Koon on neil sale ja ülahuulel valge, põsed tavaliselt pruunid, kurgualune ja rinnaosa valge. Kui rebane lumes kõnnib siis on tema jäljed ühel sirgel.[3]

Šaakal, Canis aureus[muuda | muuda lähteteksti]

Šaakal on oma värvuselt punakaspruun, kõht värvuselt hele ning selg ja saba hallid, kurguosa valge. Võrreldes rebasega on šaakalil heledad kõrvatagused ja jalgade esiosad on heledad. Loomal domineerib punakaspruun toon.[3]

Kährikkoer, Nyctereutes procyonoides[muuda | muuda lähteteksti]

Kährikkoera keha iseloomustab jässakas keha, lühikesed jalad, lühike koon ja lühike saba. Põskedel on loomal karvastikust moodustanud põskhabe. Värvuselt on ta tumedam hallikaspruun.[3]

Mink, Mustela vison[muuda | muuda lähteteksti]

Mink on Eestis olev võõrliik. Antud populatsioon tekkis kui karusloomafarmidest põgenesid isendid metsa. Kuna mink ristus euroopa naaritsaga, siis viimane on meil välja surnud. Mingi arvukus tuleks viia miinimum tasemele, kuna tegemist on võõrliigiga ja ta murrab maha rohkem loomi kui jõuab ära süüa. [3]

Tuhkur, Mustela putorius[muuda | muuda lähteteksti]

Tuhkur on väikekiskja, kes on väga laialt levinud. Enamasti tegutseb ta veekogude kaldaaladel ja kultuurmaastikel. Kuna ta hävitab närilisi, siis on ta väga kasulik uluk.[3]

Metsnugis, Martes martes[muuda | muuda lähteteksti]

Metsnugis on oluline karusnaha liik ning hinnaline jahiobjekt. Eestis on ta levinud üle riigi. Kui metsnugise arvukus on liiga suur siis ta seab ohtu selliste liikide arvukuse nagu valgejänes, teder, laanepüü ja metsis.[3]

Mäger, Meles meles[muuda | muuda lähteteksti]

Mäkra iseloomustavad jässakas keha, kolm koonult algavat valget vööti, mis ulatavuvad kuni laubani ja pea külgedeni. Kõht on tume ja ülevalpool hallikas.[3]

Kobras, Castor fiber[muuda | muuda lähteteksti]

Kopra näol on tegemist põliasukaga, kes on üks suuremaid närilisi. Praegusel ajal on kopra populatsioon suur, ta on levinud üle mandri ja saarte. Loom tekitab metsades ja põldudel märkimisväärset kahju.[3]

Ondatra, Ondatra zibethicus[muuda | muuda lähteteksti]

Ondatra on Eestis võõrliik. Kunagi oli Eestis nende arvukus väga suur, kuid tänapäeval on nad meil peaaegu kadunud.[3]

Halljänes, Lepus europaeus[muuda | muuda lähteteksti]

Halljänes on loom, kes pesitseb kultuurmaastikel, sügaval metsas ta ei elutse. Kõige suuremaks ohuks halljänesele on rebane.[3]

Valgejänes, Lepus timidus[muuda | muuda lähteteksti]

Valgejänes on Eestis väga laialt levinud. Tema peamisteks elukohtadeks on metsad ja sood. Kõige suuremat ohtu halljäneste arvukusele põhjustab ilves.[3]

Rabahani, Anser fabalis[muuda | muuda lähteteksti]

Rabahani eelistab soiseid paku ja Põhja-Jäämere äärsetel paikadel olevat taigat. Eestist rändab ta läbi kevadel ja sügisel. Värvuselt on ta pruun, jalad oranžikad kallased.[3]

Hallhani, Anser anser[muuda | muuda lähteteksti]

Hallhani elutseb Šotimaal, Islandil, Kesk-Euroopast Vaikse ookeanini, Rootsis ja Soomes. Eestis on hallhani nii läbirändaja kui ka pesitseja. Isendile meeldib pesitseda meresaartel, rannikujärvedel ja roostikurikastes merelahtedes. Väruselt on nad hallid ja kaaluvad kuni 4,5 kilogrammi. Peamiselt on läbiränne septembris, viimased hallhaned lahkuvad Eestist oktoobris.[3]

Suur-laukhani, Anser albifrons[muuda | muuda lähteteksti]

Antud isendid pesitsevad üksikpaaridena soistes tundrates. Eestist rändavad nad läbi kevadel kui ka sügisel. Neid on valge laup ja kõhukilp on tugeva mustriga (suured mustad laigud).[3]

Viupart, Anas penelope[muuda | muuda lähteteksti]

Vipardi keha on jässakas, kuid suuruselt on ta varesest natukene väiksem. Kaaluvad kuni 1 kilogramm. Eestis on ta peamiselt läbirändaja, kuid vahel leiab neid pesitsemas ka suvel. Kuid neid pesitseb Eestis vähe.[3]

Sinikael-part, Anas platyrhynchos[muuda | muuda lähteteksti]

Sinikael-part on massiivse kehaga lind, kes kaalub kuni 1,5 kilogrammi. Eestis on ta arvukus kõige suurem ujupartide seas. Eelistab pesitseda vee lähedal, kuid neid kohtab ka kaugemal. Pesad ehitavad nad maapinnale, pesitsevad harva ka vanas varesepesas. Kõige suurem osa kütitud jahilindudest ongi sinikael-pardid.[3]

Soopart, Anas acuta[muuda | muuda lähteteksti]

Soopart on üsnagi väike part, suuruselt meenutab ta varest, kaalub kuni 1,3 kilogrammi. Ta on suhteliselt arvukas pardiliik Eestis. Peamiselt elutsevad nad madalaveelistel veekogudel ja uhtniitudel.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/jahindus/jahiulukid
  2. https://iate.europa.eu/entry/slideshow/1638695473767/1443347/en
  3. https://www.ejs.ee/ulukid/
  4. https://archerycountry.com/blog/what-animals-are-considered-small-game/
  5. https://www.riigiteataja.ee/en/eli/521112017001/consolide
  1. "European Union terminology". European Union terminology. Vaadatud 02.12.2021.
  2. ARCHERY COUNTRY (05.06.2019). "What animals are considered small game?". ARCHERY COUNTRY. Vaadatud 02.12.2021.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 Eesti Jahimeeste Selts. "Ulukid". Eesti Jahimeeste Selts. Vaadatud 22.12.2021.