Ural SSV-33

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Luurelaev "Ural" SSV-33

Ural SSV-33 (NATO koodnimi Kapusta) oli tuumaenergial töötav Nõukogude Liidu luurelaev.

Ural SSV-33 kere ja jõuseadmed olid analoogsed Kirov-klassi ristleja omadega.

Andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Luurelaev Ural
  • Veeväljasurve 34 640 tonni
  • Pikkus 265 meetrit
  • Laius 30 meetrit
  • Kõrgus 70 meetrit
  • Süvis 7,5 meetrit
  • Kiirus 21,6 sõlme
  • 2 tuumareaktorit 171 MW, tüüp OK-900
  • Võimsus 66 500 hj
  • Meeskond 950 inimest

Relvastus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Suurtükid: 2x76 mm AK-176
  • Õhutõrjeseadmed: 4x30 mm AK-630 ja 4x õhutõrjekompleks Igla
  • Kuulipildujad: 4x12 mm paarisseadmed
  • Helikopterid: 1x Ka-32

Radarid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Radar: 3 МР-212/201 Вычегда-У
  • Õhumärkide avastamise radar: МР-750 Фрегат-МА.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

CCB-33.jpg
SSV-33 Ural

Tohutu hulga Ameerika ballistiliste rakettide starte puudutavate luureandmete kogumiseks oli vaja tolleaegse arusaama järgi seninägematu võimsusega elektroonikat. Selle loomisega, Urali jaoks, tegeles üheaegselt 18 Nõukogude Liidu ministeeriumi kõigi oma konstrueerimisbüroode ja uurimisinstituutidega. Unikaalse laeva varustamisega spetsaparatuuriga tegeles spetsiaalselt selleks loodud Leningradi tootmis-tehniline ettevõte.

Seda, mis sellest asjast kokkuvõttes sai, nimetati laeval paiknevaks jälgimissüsteemiks Korall. Selle aluseks oli seitse võimsaimat raadioelektroonilist kompleksi. Saadud informatsiooni töötlemiseks monteeriti Uralile oma aja kohta unikaalne arvutuskompleks, mis koosnes mitmest arvutist ЕС-1046 ja Elbrus. Nende abil oli võimalik välja arvutada ükskõik millise kosmilist päritolu objekti iseloomu kaugusel kuni 1500 km. Peale selle kuulus luureaparatuuri kompleksi "fotoaparaat" objektiivi diameetriga ligi 1,5 meetrit. Spetsialistid kinnitavad, et Urali meeskond oli suuteline ballistilise raketi mootorigaaside koostise järgi määrama nende kütuse koostise saladusi.

Sõja puhul pidi laev olema suuteline ookeanil ka enda eest seisma. Selleks sai ta suurtükid, mis oma tulejõu poolest vastasid ligikaudu miiniristleja tasemele. Nii vööris kui ka ahtris asus 76 mm suurtükiseade. Lisaks oli relvastuses veel:

  • 4 neljast kantava õhutõrjeraketi kompleksi Igla (16 raketti 9M-313)
  • 4 kuuetorulist 30 mm suurtükiseadet AK-630
  • 4 kahetorulist 12,7 mm kuulipildujaseadet Utjos-M (Утёс-М)

Lahinguvarust pidi jätkuma minimaalselt 20-minutiliseks lahinguks. Ahtris paiknevas lennuangaaris paiknes helikopter Ka-32. Tuumajõuallikas võimaldas laeval piiramatu aja liikuda kiirusel üle 20 sõlme tunnis.

Juhtima pidi seda imelaeva ligi 1000 liikmega meeskond, kelledest enam kui 400 olid ohvitserid ja mitšmanid. Luurekompleksi personal jagunes kuueks spetsteenistuseks. Meremeeste puhkamiseks pikal mereretkel oli Uralil ette nähtud suitsetamissalong, piljardituba, spordi- ja kinosaalid, loodusesalong, mänguautomaadid, kaks sauna ja bassein. Mõistagi oli kogu selle tehnilise suurejoonelisuse mahutamiseks vaja tohutute mõõtmetega laevakorpust. Selline ka tehti, aluseks võeti raketiristleja Projekt 1144 Kirov konstruktsioon. Tulemuseks oli laev pikkusega, mis oli võrreldav kahe jalgpalliväljakuga, kõrgus kiilust mastitipuni ulatus aga 28-korruselise maja kõrguseni.

Balti tehases pandi Urali kiil maha 1981. aasta suvel, vette lasti laev aga 1983. aastal. 1989. aastal arvati laev NSV Liidu sõjalaevastiku koosseisu. Ning suundus seejärel kohe esimese järgu kapteni Ilja Keškovi juhtimisel kahekuusele retkele oma alalisse baseerumiskohta Vaiksel ookeanil. Retkel saatis laeva varjatult mitmeotstarbeline tuumaallveelaev. Ja samuti suurearvuliselt NATO riikide lennukeid ja laevu, keda vaevas kõiki küsimus- milleks küll venelastele selline gigant kosmoseantennidega.

Esialgu kulges kõik suurepäraselt. Teel Vaikse ookeani baasi katsetas meeskond oma luureaparatuuri võimalusi. Kerge vaevaga avastati enam kui 1000 kilomeetri tagant kosmosesüstiku Columbia start. Seejärel Ameerika Ühendriikide territooriumilt "Tähesõdade" raames kahe optiko-elektrilise ja raadiotehnilise luure satelliidi orbiidile saatmine. Sellistest tühiasjadest nagu möödaminnes teel asuvate sõjaväebaaside ning Urali saatvate NATO laevade ja lennukite fikseerimisest ja radarjaamade parameetrite registreerimisest rääkimata.

Siiski ei oleks olnud tegu nõukogude sõjatehnikaga, kui kõik oleks kulgenud sujuvalt. Eriti veel omandamata tehnika näidistega, milliste ekspluateerimise kogemust ei olnud kellelgi. Sajad tööstuse esindajad, kes koos meeskonnaga olid ookeaniretkele suundunud, püüdsid ööd-päevad rivist välja läinud aparatuuri tööle meelitada. Streikis reaktori jahutussüsteem. Ebakorrektselt töötas arvutuskompleks ning mõned infokogumise süsteemid. Kõige tipuks tekkis viiekraadine kreen vasakule pardale, mida ei õnnestunudki likvideerida.

Laeva meeskonna seas liikus kuulujutt, et aatomigigandi Ural saatusele avaldab vahetut mõju seos projekti nime Titan ja selle välja töötanud firma KB Aisberg (Айсберг 'jäämägi') vahel. Kõik muutus veelgi hullemaks, kui Ural saabus oma baasi Fokinos (kuni 1980. aastani Tihhookeansk, mida meremehed kutsuvad ka Tihhas).

Keegi ei osanud arvatagi, et kallihinnalise laeva esimene reis jääb ühtlasi ka viimaseks. Kaikohta laevale polnud ette valmistatud. Nagu ei valmistatud neid ette ka rasketele lennukikandevõimega ristlejatele Minsk ja Novorossiisk. Seepärast oli maa pealt laevale nii kütuse, auru, vee ja elektrienergia andmine võimatu, ning laevade diiselgeneraatorid ja katlad töötasid peatumatult, kulutades kallihinnalist motoressurssi, mille kulutamine oli ette nähtud vaid reisidel. Pole imeks panna, et need ristlejad "sõid" põhimõtteliselt end ise ära ning kanti maha juba ammu enne ettenähtud aega.

Nüüd ootas samasugune saatus ka Urali. Ka tema seisis suurema osa ajast Streloki lahes poide küljes. 1990. aasta suvel puhkes luurelaeval tulekahju, mis viis rivist välja ahtris paikneva mootorisektsiooni. Maha põlesid elektrikaablid, mis tulid ahtrikatlast. Üle aasta toimus laeva energiaga varustamine vaid vöörimasinast, seejärel põles maha ka see. Seejärel andsid kogu energia laevale vaid avarii-diiselgeneraatorid. Raha remondiks ei olnud. Laeva komandör esimese järgu kapten Keškov kirjutas meeleheites isegi avaliku kirja Boriss Jeltsinile. Nagu arvata oligi, ei raha remondiks ega vastust oma kirjale ei jõudnud komandör ära oodata.

Pärast rohkeid õnnetusi lülitati 1992. aastal laeva reaktorid välja. Laev pandi eraldi kai äärde ning muudeti seninähtamatu suurusega ohvitseride ühiselamuks. Seetõttu hakkasid kohalikud laeva mürgiselt "kajutikandjaks" (каютоносец) kutsuma. Lühendit "SSV" (ССВ – специальный спальный вагон) tõlgendati aga "spetsiaalse magamisvagunina".

2010. aastal saadeti tuumajõul liikuv luurelaev Ural Kaug-Ida tehasesse Zvezda utiliseerimisele.[1][2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]