Tšuktšid
Tšuktšid (enesenimetused ԓыгъоравэтԓьэт, оравэтԓьэт) on Aasia kirdeosa põlisrahvas, kes elab Beringi merest kuni Indigirkani ja Põhja-Jäämerest kuni Anadõri ja Anjuini. Kõnelevad paleoaasia keelte tšuktši-kamtšadali rühma kuuluvat tšuktši keelt ja vene keelt.
2002. aasta Venemaa rahvaloenduse järgi oli neid 15 767. Eestis elas 2000. aasta rahvaloenduse andmeil 1 tšuktši naine.[1] 2010. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 15 908 tšuktši.[2]
Antropoloogiliselt kuuluvad tšuktšid mongoliidsesse põhja-aasia rassi.
Tšuktšid kuuluvad riiklikult tunnustatud Venemaa väikesearvuliste põlisrahvaste hulka.
Tšuktšidel on rikkalik suuline rahvalooming. Eesti keeles ilmus 1981 valimik tšuktši muinasjutte "Unesnõiduja".[3]
Tšuktšid elavad lähisarktilises kliimas. Seal on elu raske ega võimalda rikkust koguda. Sellepärast said tšuktšid sagedaseks tegelaseks venelaste anekdootides. Anekdootides kujutatakse tšuktše harimatute ja lihtsameelsetena, kuid see-eest pakuvad nad võimalust vaadata Venemaa elu nii-öelda kõrvalt, ilmutades vahel suurt läbinägelikkust.
Nõukogude võimu ajal loodi tšuktši kirjakeel[küsitav][4][viide?] (1931. aastast alates kasutati ladina kirja, 1937. aastal mindi üle kirillitsale). Asulatesse ilmusid koolid, haiglad ja kultuuriasutused. 21. sajandil ei erine tšuktšide seas kirjaoskuse tase Venemaa keskmisest.
Tšuktšid olid üldiselt 20. sajandi alguseks pööratud õigeusku, kuid see jäi kauaks suuresti formaalseks. Šamanismi mõjud on tšuktšide seas märgatavad tänapäevani.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "2000. aasta rahva ja eluruumide loendus", II osa, Tallinn 2001, lk. 67
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 30. aprill 2020. Vaadatud 30. juunil 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Sari "Muinaslugusid kogu maailmast". "Unesnõiduja". Koostaja Andres Ehin. Illustratsioonid Kaljo Põllu. Kirjastus "Kunst" 1981.
- ↑ Ülo Siimets, Tshuktshid