Tuulehaldjad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Tuulehaldjatel on mitu nime. Kõige rohkem teatakse tuule-ema ja marumemme, aga on ka veel tuuletaat. Tuule-ema on tuulehaldjas ja marumemm on maruhaldjas. Tuule-ema peetakse veidi vanemaks naiseks, aga tal on siiani noorusjõudu ja värskust, et võtta osa tantsupidudelt.

Uskumused[muuda | muuda lähteteksti]

Usutakse, et kui väljas sajab ja tuul puhub, siis tuule-ema nutab, sest inimestes on palju paha. Vanarahvas uskus, et tuul ei too ainult haigust ja hädasid, vaid ka abi, aga marumemm on alati paha peal väljas. Tema lõhub purustab ja hävitab.

Suguvõsa[muuda | muuda lähteteksti]

Tuule-ema sugulased on õnneema ja tee-ema. Tuule-emal ja –isal on ka lapsed, tavaliselt kas tuulepojad või –tütred.

Loodusnähtused[muuda | muuda lähteteksti]

Tuule-emaga on seotud mitmeid loodusnähtuseid. Kui pilved on madalal, siis neid kutsutakse tuulepilvedeks. Pilvises taevas olev joon ehk „triip“ on tuulepesa ning selle järgi ennustati tormi. Kaheharuline pilvejoon on tuuletee ja arvatakse et tuul liigub selles suunas, kus teede otsad kokku saavad. Ka maapeal on näha tuule-ema jälgi. Näiteks on kaskedel, pedajal ja kuuskedel kasvanud okstest kokku tomp, nagu pesa või juuksed, siis öeldakse, et need on tuule-ema juuksed. Või siis on puudel oksad nii maad ligi, et tuulega kraabivad vaod maasse, siis need on tuule-ema luuad.

Kui tuulepesad on majadele väga lähedal, siis vanarahvas arvas, et see on väga halb enne, seal pidavat õnnetusi juhtuma. Samas aga mainiti, et seal tuul maja ei lõhu. Tuule-ema pesasid kasutati ka arstirohuna. Kui lapsel oli punatõbi, siis soovitati tuule-ema pesa alla võtta, ära keeta ja last selle vee sees pesta, muidugi ka natuke sisse joota. Lapsed pidid siis kosuma ja terveks saama.

Merel on ka omad nipid, kuidas käituda, et ei jääks tormi kätte. Kui on aru saada, et torm on tulekul, siis visatakse tuule-emale ühte ja teist meeleheaks ja samal ajal palutakse: „Taevataat, päästa sa meid ise, sinu kätte anname oma hinged, ja kui sa ei päästa, siis meie hukkume“[1]. Kui on aga tuulevaikus merel, siis vilistatakse ja otsitakse kirp, see visatakse merre või kaabitakse küüntega masti, siis pidavat hea tuul tõusma.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Loorits, O. 1998. Liivi rahva usund I lk 63–64

Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]