Tutti V

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Tutti V 1927. aastal

Tutti V (hilisem nimi MayBe II) oli Tallinna ettevõtjale Emil Fahlele kuulunud 6-meetrine purjejaht, mille meeskond koosseisus Nikolai Vekšin (kapten), vennad Andreas ja Georg Faehlmann, Eberhard Vogdt ning William von Wirén võitis 1928. aasta Amsterdami suveolümpiamängudel pronksmedali. Tutti V oli viies ja ühtlasi viimane Fahlele kuulunud Tutti nimelistest jahtidest.

Jaht ja selle eelkäijad[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Põhja Puupapi- ja Tselluloosivabriku omanikule ning Eestimaa Merejahtklubi suurtoetajast aukommodoorile Emil Fahlele kuulus alates 1906. aastast[1] enne Tutti V ehitamist neli Tutti-nimelist jahti, mis said nime Fahle tütre Gertrudi hüüdnime järgi.[2] Kolm esimest Tuttit ehitas eestimaine laevakonstruktor Otto Eggers.[3]

Tutti IV, mille Fahle tellis 1925. aastal Inglismaalt, oli paari võistlushooaja jooksul võrdlemisi edukas. See võitis 1925. aastal 26 ja 1926. aastal 19 regatti.[4][5] Ent 1925. aasta sügisel juhtis jahiga transportimisel õnnetus ja ehkki sellega oli pärast remonti võimalik regattidel osalemist jätkata, ei olnud see enam nii konkurentsivõimeline kui varem. Seetõttu otsustas Fahle selle jahi maha müüa ja uue osta.[4]

Uue jahi tellis Fahle Rootsist Gustav Estlanderi ettevõttest, ent purjed ostis Inglismaalt.[2] Tutti V nime saanud jaht sai valmis ja lasti vette 1927. aasta kevadel. Juba esimesel võistlusel Stockholmis sai jaht 1. ja 2. koha. Ühtekokku saavutas Tutti V oma esimesel võistlushooajal 37 võitu.[4]

Meeskond[muuda | muuda lähteteksti]

Tutti V meeskond 1928. aastal. Vasakult: Georg Faehlmann, Eberhard Vogdt, William von Wirén ja Nikolai Vekšin. Pildilt puudub Andreas Faehlmann

Emil Fahle soovil sai juba 1925. aastal ostetud Tutti IV meeskonna kapteniks Põhja Puupapi- ja Tselluloosivabrikus töötanud Nikolai Vekšin, kes juhtis järgnenud aastatel arvukatel regattidel nii selle jahi kui ka selle järglase Tutti V meeskonda.[4] Hiljem olümpiamängudel osalenud meeskonda kuulusid peale Vekšini veel Eestimaa Merejahtklubi kogenud ja paljudel võistlustel osalenud liikmed vennad Andreas ja Georg Faehlmann, William von Wirén[3] ning Fahle hõimlane Eberhard Vogdt.[6]

Ehkki on väidetud, et meeskonnaliikmed peale Nikolai Vekšini ning juba 1928. aastal Saksamaale kolinud Andreas Faehlmanni olid "baltisakslased, kes lahkusid Eestist 1939. aastal"[7], oli ainus ümberasuja meeskonnaliikmete seas Eberhard Vogdt.[8] Georg Faehlmann ja William von Wirén suundusid Saksamaale 1941. aasta alguses toimunud järelümberasumise käigus.[9]

1928. aastal olümpiamängudele lähetatud meeskonna taustajõudude hulka kuulusid varumehena insener Harald Lehbert, kes tollal Amsterdamis töötas, ning madrus Andrei Tšutšelov[10], kelle ülesandeks oli jahi korrashoid ja kes oli ajalehe Revaler Bote hinnangul oma teadmiste ja oskustega meeskonnale väärikaks täienduseks.[3]

Osalus 1928. aasta suveolümpiamängudel[muuda | muuda lähteteksti]

Tutti V meeskonna võidetud 1928. aasta suveolümpiamängude pronksmedal Emil Fahlele kingitud meenekandikul, mille 2005. aastal annetas Eesti Jahtklubide Liidule Fahle pojapoeg Sven Fahle[6]

Kuna Tutti V oli edukas arvukatel võistlustel, otsustas Emil Fahle saata selle võistlema Amsterdami olümpiamängudele.[4] Ta kattis isiklikult ka kõik olümpiamängudel osalemisega seotud kulud.[3] Seejuures ei kuulunud jaht ja selle meeskond Eesti Olümpiakomitee ametlikku esindusse.[11]

2.–9. augustini toimunud 6-meetriste purjejahtide regatt oli Tutti V kapteni Vekšini sõnul halvasti korraldatud, kusjuures juba ainuüksi sõit võistluspaika võtnud aega 6 tundi ja olnud väsitav.[4] Ajalehes Revaler Bote esitatud hilisemate hinnangute järgi muutis olud raskemaks ka asjaolu, et konkurentidel oli võimalik valida mitmete jahtide vahel, samas kui Eestis oli Tutti V ainuke 6-meetrine jaht. Lisaks ei olnud jahi meeskonnal erinevalt konkurentidest võimalust enne olümpiamänge piisavalt treenida.[3] Eesti Spordilehe hinnangul olevat võistluspaigaks olnud Zuiderseel ka Eesti jahi jaoks võõrad looduslikud tingimused, vesi olnud madal ja tugeva tuulega ebasoodsa lainetusega, mis Tutti V sarnastele pikkadele ja kitsastele jahtidele oli ebasobiv.[12]

Regatt toimus seitsmel päeval koos ühe puhkepäevaga pärast neljandat päeva.[4] Sõitude kestus varieerus, jäädes 2–3 tundi kanti. Tutti V lõpetas esimesel ja teisel päeval toimunud võistlussõidud 6. kohal. Kolmandal ja neljandal päeval saadi vastavalt 2. ja 3. koht. Pärast neljandat võistluspäeva langesid konkurentsist jahid, mis polnud seni ühelgi sõidul esikolmikusse jõudnud ja nii jätkas võistlust algsest 13 jahist seitse. Viiendal päeval toimunud sõidu Tutti V võitis, kuuendal ja seitsendal päeval jäi kolmandaks. Üldkokkuvõttes lõpetas Eesti jaht Norra ja Taani järel kolmandana, saades pronksmedali.[13] Medali ainsa eksemplari, mille meeskonnaliikmed said, otsustasid nad kinkida ettevõtmist toetanud Emil Fahlele.[6]

28. augustil korraldas Eestimaa Merejahtklubi meeskonnaliikmete ja jahi omaniku Fahle auks piduliku koosviibimise.[3] Fahle avaldas sellel koosviibimisel saavutatud tulemuse üle rahulolu, pidades silmas, et olümpiamängudel võistlesid maailma parimad jahid.[4] Samuti väljendas ta lootust osaleda järgmistel olümpiamängudel Los Angeleses[14], ent see plaan jäi teostamata tema surma tõttu aasta hiljem.

Tutti V meeskonna olümpiamängudel osalemise hilisemates käsitlustes kirjeldati meeskonda pikka aega neljaliikmelisena, ilma Andreas Faehlmannita. Spordiajaloolase Kalle Voolaiu hinnangul oli Andreas Faehlmanni nõukogude-aegsetest käsitlustest kadumise põhjuseks tema Saksamaale kolimine ja seal lennukikonstruktorina sõjatööstuses töötamine.[7]

Jahi hilisem saatus[muuda | muuda lähteteksti]

Emil Fahle suri 1929. aasta suvel. Kuna pärijatel puudus huvi purjespordi vastu, siis müüdi Tutti V mõni aeg pärast Fahle surma maha.[15] Selle ostis 1930. aastal Rootsi purjetaja Sven Salén ning MayBe II nime all võitis Rootsi meeskond sellega 1936. aastal Berliini olümpiamängudel samuti pronksmedali.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Kaiserlicher Estländischer See-Yacht-Club: historische Übersicht 1888-1913. Tallinn: Aug. Mickwitz, 1913, lk 140–141.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Piret Karus-Kivastik. 1928. aasta OM purjetamise pronks sai väärika tähistuse. – Märjamaa Nädalaleht, 27. juuli 2022, lk 2–3.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Der E.S.Y.C. ehrt seine Olympiasieger. – Revaler Bote, 29. august 1928, lk 7.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Wõiduteel walgete purjede all. – Rahvaleht, 30. august 1928, lk 5–6.
  5. ↑ Eesti purjespordi edusammud. – Päewaleht, 26. juuli 1927, lk 6.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 Jaak Valdre. Olümpiapronksimehele avati mälestuskivi. – Eesti Spordiajaloo Seltsi Teataja 2022, nr 103, lk 2–4.
  7. ↑ 7,0 7,1 Malle Elvet. Spordiajaloo uurijad kergitasid varjuloore kadunud sportlastelt. – Lõunaleht, 10. detsember 2015, lk 10.
  8. ↑ E. V. kodakondsusest lahkunud isikute nimestik. – Riigi Teataja Lisa: seaduste alustel avaldatud teadaanded 1940, nr 14, lk 294.
  9. ↑ Triin Tark. Rahvuskuuluvuse tähendus riigi ja üksikisiku perspektiivist Eestist Saksamaale 1941. aastal ümberasunute elulooliste andmete põhjal. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 239, 275.
  10. ↑ H. Kuivjõgi. Minu töökaaslasel on ülehomme juubel. – Spordileht, 8. oktoober 1965, lk 3.
  11. ↑ Tiit Lääne. Eesti olümpiamedalivõitjad 1912–2006. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2006, lk 154.
  12. ↑ Purjetusvõistlused. – Eesti Spordileht, 17. august 1928, lk 6.
  13. ↑ Netherlands Olympic Committee. Ninth Olympiad, Being the Official Report of the Olympic Games of 1928 Celebrated at Amsterdam. Amsterdam 1928, lk 874.
  14. ↑ Olümpiawõitja "Tutti V" austamine. – Päewaleht, 30. august 1928, lk 5.
  15. ↑ Merespordi hooaja eel. – Päewaleht, 16. aprill 1930, lk 4.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tutti_V&oldid=6456016"