Emotsionaalne intelligentsus

Emotsionaalne intelligentsus ehk emotsionaalne andekus ehk tundetarkus ehk tundetaip ehk EI on tihti defineeritud kui võime tajuda, kasutada, mõista, juhtida ja hallata emotsioone.

Emotsionaalse intelligentsuse mõiste propageerija Daniel Golemani arvates on tundetaip olulisemgi kui IQ. Golemani hinnangul sõltub emotsionaalse intelligentsuse tasemest inimese suutlikkus oma vaimsele intelligentsusele vastavaid võimeid realiseerida. Tema näide selle kohta on, et kui inimene ei sea eesmärke ega püüdle nende poole, ei tarvitse ta hoolimata oma vaimuannetest midagi erilist saavutada. Psühholoogide uurimused on näidanud, et tundetaibu kontseptsioon ei ole tugev.

Ajalugu

Emotsionaalse tugevuse mõiste võttis Abraham Maslow kasutusele 1950. aastatel. 1964. aastal ilmus mõiste "emotsionaalne intelligentsus" esmakordselt Michael Beldocki artiklis ja 1966. aastal B. Leuneri artiklis "Emotional Intelligence and Emancipation", mis avaldati psühhoteraapiaajakirjas "The Practice of Child Psychology and Child Psychiatry".

1983. aastal pakkus Howard Gardner oma teoses "Frames of Mind: The Theory of Multiple Intelligences" välja idee, et traditsioonilised intelligentsuse tüübid, nagu IQ, ei suuda täielikult selgitada kognitiivseid võimeid. Ta tõi välja idee mitmekordsest intelligentsusest, mis hõlmas nii interpersonaalset intelligentsust (võime mõista teiste kavatsusi, motivatsiooni ja soove) kui ka intrapersonaalset intelligentsust (võime mõista iseennast, hinnata oma tundeid, hirme ja motivatsiooni).

1989. aastal pakkus Stanley Greenspan välja mudeli elukoha kirjeldamiseks, millele järgnes järgmisel aastal Peter Salovey ja John Mayeri poolt välja töötatud teine mudel.

Siiski sai see mõiste laialdaselt tuntuks pärast Golemani raamatu "Emotsionaalne intelligentsus - miks see võib olla tähtsam kui IQ" (1995) avaldamist.

1998. aasta lõpus äratas Golemani artikkel Harvard Business Review's pealkirjaga "What Makes a Leader a Leader?" Johnson & Johnsoni tarbimisfirmade (JJCC) tippjuhtide tähelepanu. Artiklis käsitleti emotsionaalse intelligentsuse tähtsust juhtimises ja viidati mitmetele uuringutele, mis näitasid, et EI on sageli tegur, mis eristab suuri juhte keskastme juhtidest.

Kriitika

Golemani teooriat on palju kritiseeritud. Peamiselt on kaheldud selles, kas emotsionaalsel intelligentsusel on midagi pistmist intelligentsusega, mis viitab võimele asjadest kiiresti ja õigesti aru saada. Arvatakse, et tegu on pigem emotsionaalse kompetentsusega või viitega eesmärgipärasele käitumisele, mis teadlikult püüab inimeste emotsioone mõista ja nendega midagi ette võtta. Samuti heidetakse tundetaibu mõiste kasutajatele ette, et puudub emotsionaalse intelligentsuse korrektne diagnoosimise vahend. Teadlased ütlevad, et emotsionaalne intelligentsus on teaduses tarbetu mõiste, kuna tundetaibuga seotud omadused on kirjeldatud ühelt poolt isiksuse omadustena (mõõdetavad näiteks isiksuse viiefaktorises mudelis), samas võime ära tunda teise kavatsusi ja emotsioone on seotud üldise võimekusega (ehk IQ).

Enamik tundetaipu mõõtvaid küsimustikke põhineb inimese enda arvamusel, kuidas ta teiste ja enda emotsioonide juhtimisega hakkama saab. See ei kajasta uuringute järgi tegelikku ehk objektiivset sooritust. Muuhulgas ka Eestis on uuritud (Jüri Allik jt) tundetaibu mõiste asjakohasust. Selgus, et reaalne võime teiste emotsioone ära tunda ei kattunud kuidagi inimese enda hinnanguga oma võimele. Võib öelda, et inimese enda arvamust oma kompetentside kohta ei saa tegeliku võime uurimiseks kasutada.

Tundetaibu testi (kus on valed ja õiged vastused) autorid on Salovey, Mayer ja Caruso. "Õiged" vastused on selles testis määratud enamuse arvamusega. See tähendab, et "õigeks" on määratud vastused, mida testitavad kõige rohkem märkisid. See ei kajasta oma olemuselt võimekust, vaid masside arvamuse ühtsust. Test suudab seega eristada inimesi, kes ei suuda tajuda sotsiaalseid norme. Test ei erista edukaid juhte vähem edukatest ning test ei suuda kindlaks teha, kas inimene ka reaalselt käitub olukordades nii, nagu ta teab, et peaks käituma. Teadmine õigest käitumisest ja reaalne käitumine tihti ei lange kokku, näitavad mitmed uuringud.

Tundetaibu mõiste ei tohiks paljude teadlaste arvates olla teaduslik termin, samas paljud juhtide koolitajad kasutavad seda mõistet rohkelt, viidates peaasjalikult asjaolule, et inimeste emotsioonid on tulemuse poole pürgimisel olulise tähtsusega ning suhetele ja emotsionaalsele enesetundele peaks edukas juht tähelepanu pöörama. EI mõiste aktiivsed kasutajad kannavad endas sõnumit, et inimestega suhtlemise stiil on oluline ning sõnu tuleks enne kasutamist hoolikalt valida. Tundetaibu mõiste kasutajad, kes teevad teadust, rõhutavad oskuste ja suhete loomise praktiseerimist käitumuslikult: tundetaibu edukas praktiseerija võtab suhete ja emotsionaalse kliima loomiseks teadlikult aega. Räägitakse empaatia praktiseerimisest, mis tähendab, et empaatilises tegevuses sisaldub teadlik soov mõista emotsioone ja teise inimese taju ja emotsioone reguleerida. Tundetaibu kriitikud ütlevad, et kui emotsionaalne intelligentsus on tõepoolest ainult midagi sellist, mida edukas inimeste juht käitumuslikult teeb, siis intelligentsuse mõiste kui viide võimekusele on sisuliselt eksitav ja koguni vale.

Vaata ka

• Empaatia
• Mandeltuuma kaaperdamine

Kirjandus

• R. Bar-On & J.D.A. Parker (eds.): Handbook of emotional intelligence. Jossey-Bass: San Francisco, 2000
• Bradberry, Travis and Greaves, Jean. (2009). Emotional Intelligence 2.0. San Francisco: Publishers Group West. ISBN 9780974320625
• Schulze and R.D. Roberts (Eds.), International Handbook of Emotional Intelligence. 2005 Cambridge, MA: Hogrefe & Huber.